Hardo Pajula: sedelitest viidud

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Näpi küla topograafia ei tule Tähenduse teejuhtide veergudel jutuks esimest korda. „Vihmane pärastlõuna Näpi küla äärealadel vaba vee ääres kuulub mu õnnelike lapsepõlvemälestuste hulka,“ kirjutasin ma lehe 32. numbris („Õnnelik lapsepõlv“, 6.23). Nimetatud number oli pühendatud sellele, kust kõik alguse saab, ja sisaldas peale minu veel kuue kaasautori lapsepõlvepildikesi.

Täna oleme jõudnud Tähenduse teejuhtide viienda jõulunumbrini. 2020. aasta hilissügisel käisime lugusid kogumas Kaie lapsepõlvemail Audru ümbruses. Pärast vahepealseid põikeid Võru- ja Setumaale, Ida-Virumaale ja Muhu saarele jõudsime nüüd ringiga Rakvere eeskülla Näpile, kuhu isa ja ema koos kaheaastase minuga 1968. aasta jõulude paiku kolisid (meie peres räägiti tollal küll nääridest). Selle lehe kaasautorid on seega pärit minu lapsepõlve vahetust või pisut kaugemast geograafilisest raadiusest.

Tänases lehes intervjueeritud maailma paremikku kuulunud sööstlaskuja Aare Tamme elas meie kõrval samasuguses kahe trepikojaga kolmekorruselises kortermajas. Jutuajamise alguses tegime kõigepealt oma lapsepõlvemaastikule tiiru peale. Selle piirid määrasid laias laastus ära Tallinn–Narva raudtee, Sõmerult Rakverre suunduv asfalttee ja selle Näpile toov haru. Viimasest paremat kätt jäi metsatukaga põllumassiiv, mis ühendas meid Aluvere ja selle paekarjääriga.

Põld on alles ja laiub enam-vähem endise hooga. Haruteest vasakut kätt on seevastu toimunud põhjapanevad muutused. Kui me novembri keskpaiku Näpil käisime, saime liikuda vaid kahe kortermaja käegakatsutavas läheduses paiknevate garaažideni. Pärast neid algas tara. Vaba vett katab ammu asfalt ja saetööstus. Kui ma võrdlen enda ja Aare lapsepõlve mängumaad tänaste näpsude omaga, siis on nii, nagu oleks kuuetoalisest korterist järele jäänud veerand esikut. On võimatu, et sellisel põhjapaneval muutusel ei oleks kaugeleulatuvaid tagajärgi.

Oma möödunud aasta juunis ilmunud lapsepõlveloos tsiteerisin ma USA filosoofi Charles Eisensteini. „Sel hetkel tundsime end kilpkonnade, tiigi ja puudega täiesti ühte kuuluvat, nii et ainuüksi mõtegi sellest, et need võidakse hävitada, põhjustas meile valu,“ kirjutas filosoof, kuidas ta pojaga tiigi ääres kilpkonni vaatas. „Inimene on osa loodusest ja seda tõsiasja ei saa mänguasjadega asendada. Sa oled üks osa sellest samast puust ja tänavast, lillest, veest ja soost,“ lisab Aare talle meie tänases vestluses. „Ma olen oma lastele korduvalt öelnud, et teil võivad ju olla kõik need moodsad asjad ja võimalused – meil ei olnud teiega võrreldes suurt midagi, aga lapsepõlv oli ikkagi lõbusam,“ sõnab ta samas.

Põld on alles ja laiub enam-vähem endise hooga. Haruteest vasakut kätt on seevastu toimunud põhjapanevad muutused. Kui me novembri keskpaiku Näpil käisime, saime liikuda vaid kahe kortermaja käegakatsutavas läheduses paiknevate garaažideni. Pärast neid algas tara. Vaba vett katab ammu asfalt ja saetööstus. Kui ma võrdlen enda ja Aare lapsepõlve mängumaad tänaste näpsude omaga, siis on nii, nagu oleks kuuetoalisest korterist järele jäänud veerand esikut. On võimatu, et sellisel põhjapaneval muutusel ei oleks kaugeleulatuvaid tagajärgi.

Ma avastasin Charles Eisensteini koroonakriisi esimestel nädalatel. Tema tunniajane intervjuu „Kontrolliepideemia“ andis mulle järgnevateks maanilisteks kvartaliteks kindla toetuspinna. „Üheski meie vastuses koroonaviirusele ei ole midagi uut... vaatame, kasvõi seda, kuidas üha suurem osa sotsiaalsest suhtlusest ja kaubandusest on kolinud internetti, pöörame tähelepanu hügieenimaaniale ja batsillipelgusele. Vaatame seda, kui palju elust on õuest tuppa pagenud. Kui mina laps olin, liikus hoovis pidevalt jõuk jõnglasi. Kui sind õue ei lastud, oli see karistus. Nüüd on asjad pigem vastupidi. See ei juhtunud ühtäkki koos koroonaviirusega.“

Kui avarast kooperatiivkorterist on järele jäänud vaid jalamatt ja selle vahetu ümbrus, pole kirjeldatud suundumustes midagi ülemäära imestamisväärset. Meievanuste jõuk kadus 1970. aastate alguse suvehommikul sohu ja väljus sealt tavaliselt üksnes söögikordadeks. See aeg on nüüd möödas. „Majandus tuli peale. Sedelid võtsid lastelt soo ära. See on kurb, aga nii see on,“ nendib Aare usutluse lõpus.

Mulle tundub, et praegu on meil viimane aeg endalt küsida: kas me tahame, et Majandus meid lõplikult õuest ära kutsub?