Sport on läänemaailma jooga – nii kinnitab Briti bioloog Rupert Sheldrake raamatus „Kuidas minna edasi“. Sheldrake tutvustab kõnealuses teoses ja sellest kaks aastat varem ilmunud raamatus „Teadus ja vaimne praktika“ ühtekokku neljateist enamikele religioonidele ühist spirituaalset praktikat. „Kuidas minna edasi“ esimene peatükk kannab pealkirja „Spordi spirituaalne pool“. „Suurem osa inimesi ei pea sporti vaimseks praktikaks,“ arutleb autor selle alguses, „sport tundub olema veel iseäranis ilmalik.“ Sheldrake väidab aga inimpotentsiaali liikumise teerajajale Michael Murphyle tuginedes, et nüüdisaegses maailmas on sport üheks peamiseks viisiks, mille abil inimesed tajuvad muutunud teadvusseisundeid ja saavad osa müstilistest kogemustest. „Mediteerija meel võib ringi rännata ja end üksnes aeg-ajalt täiesti fokusseerida, ent olulises mängus osalev jalgpallur peab olema absoluutselt kohal või vastasel juhul kutsutakse ta peagi väljakult ära. Sajakilomeetrise tunnikiirusega mäest alla kihutav suusataja peab olema täielikult keskendunud, sama käib ka hiidlainel tuiskava surfari, ilma ohutusköieta kaljuronija või hirveküti kohta,“ kirjutab Sheldrake.

Kuivõrd meie tänane vestluskaaslane Aare Tamme on kihutanud mäest alla üle kahesajakilomeetrise tunnikiirusega, siis teab ta keskendumisest üht ja teist. Aare esimene harjutusmägi, Näpi kortermaja nr 4 otsas prügikastide kõrval paiknev vaevumärgatav mullakuhil, ei tahtnud esimese hooga pildi peale jäädagi. Bussipeatuse kõrval asunud tublisti kõrgem künkake oli vahepeal progressi ohvriks langenud, seda me fotograafiga möödunud kuul enam ei leidnudki. Mäesuusataja sai Aarest Rakvere Kõrgemäel, kus 1929. aastal avati Eesti esimene suusatrampliin.

„See oli venelaste nägemus,“ vastas Aare mulle, kui ma uurisin, kust tuli hüüdnimi сумасшедший Эстонец [’hullumeelne eestlane’, H.], mille all teda 1980. aastate alul Nõukogude Liidu suusakeskustes tunti. „Nad ju teadsid, kust ma tulen. Teadsid, et siin pole mingeid mägesid, kus trenni saaks teha.“ Tõelisteks mägedeks vajaliku julguse ja enesekindluse andis Aarele ta enda sõnul jooga. „See oli mulle sõna otseses mõtte tühja koha täide. Seda, mida ma ei saanud endas kasvatada mägedes, sain ma arendada joogas,“ ütleb ta tänases jutuajamises.

Me kasvasime Aarega naabermajades. Aare meenus mulle elavalt möödunud aasta novembris ühel grupirännakul sisemaailma. Ma helistasin talle ja kutsusin ta oma jutusaatesse. Tähenduse teejuhtide 217. vestlusring „Õnnelik lapsepõlv“ sai salve nädalapäevad enne eelmisi jõule. Aare kutsus stuudiosse kaasa oma kauaaegse sõbra Hannes Võrno, kes astub artikliga „Rakveregrupp“ üles tänase lehe mütoloogianurgas.​

„Me elame maailmas, kus töötervishoiu ja -ohutuse seadused ning nendest tõukuvad kohtuvaidlused suruvad meile igapäevastes tegevustes peale ranged riskivältimismeetmed. Kuid need, kelle jaoks kiiruse kogemus surmahirmu varju jätab, viskavad ohutusmeetmed sõna otseses mõttes tuulde,“ kirjutab Sheldrake „Spordi spirituaalse poole“ alapeatükis „Kiiruse kõditus“. „Sa pead kiirust austama, suhtuma temasse lugupidavalt, siis ta ei tee sulle haiget,“ sekundeerib Sheldrake’ile tänases lehes Näpi küla poiss sööstlaskuja Aare Tamme.

Kommentaarid
Copy