Kaie Metsla: julgus olla inimene

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

„Ma ei taha mugavust, ma tahan jumalat, ma tahan lugeda luulet, ma tahan tunda tõelist ohtu, tahan vabadust, headust ja süütunnet.“ Nii vastab Aldous Huxley kuulsaimas teoses „Hea uus ilm“ Metslane maailmakontrolörile Mustapha Mondile, kui too pakub talle võimalust elada üdini kontrollitud, isoleeritud ja turvalises heaolukeskkonnas. Metslane valis teisiti, keeldus mugavusest ja täielikust kontrollist, võitis omale õiguse olla vahel ka õnnetu, kuid jääda seejuures siiski inimeseks. Huxley osutab oma 1932. aastal ilmunud düstoopias inimeseks olemise üha ahenevatele piiridele.

Huxley prohvetlik nägemus võib paljude jaoks tunduda kummalisena, sest tasahilju ligihiilivat ja aeg-ajalt oma võimu maksma panna üritavat kontrollimasinat ei ole lihtne märgata. Alles siis, kui selle võim on muutunud niivõrd suureks, et piirangud ja isoleeritus lämmatavad inimlikud vajadused, taipame, millega silmitsi seisame. See on otsustamise koht, siin loeb see, kas ma tahan jääda inimeseks. Julgust seista vastu sajapealisele lohele, mis meid nahka kipub pistma, ei ole lihtne leida. Veel mõni aeg tagasi oleks mina ise igal juhul kinnitanud, et ei tasu vanamoodsa inimesena targutada, muutusega tuleb kaasa minna ja edasi liikuda. Täna on bravuurikust vähemaks jäänud, pähe tikuvad küsimused: mis asi see on, mis meid õgima kipub? Kas me saame muutuse puhul kindlad olla selles, mis suunas sõit läheb?​