Neli saadet metamorfoosist

Foto: Mihkel Lappmaa

#45 Tüli taju pärast

Martin Ehala ja Peeter Helme

2019. aasta märtsiks, kui „Tüli taju pärast“ salve sai, oli mu Edmund Burke’i Seltsi asutamisega alanud rännak kestnud veidi alla kolme aasta. Tõuke teeleasumiseks andis Briti filosoof Roger Scruton, kelle mõjul sai ühingu põhikirja lause, et Edmund Burke’i Selts on loodud konservatiivse ilmavaate kaitseks. Tollal suutsin ma hoomata vaid hoogu koguva kultuurisõja poliitilist pealispinda. Aasta hiljem avastasin Kanada psühholoogi Jordan Petersoni. „Mulle tundub, et tegu võib olla isegi metafüüsilise või teoloogilise konfliktiga. Kõik sõltub sellest kui sügavale puurida,“ ütles Peterson ühes oma etteastes. See lause tõmbas pildi oluliselt avaramaks.

Martin Ehala ja Peeter Helmega me väga sügavale ei puurinud. Me tulime kokku, et rääkida mitmekultuurilisuse kahest tähendusest. Kui eelmise sajandi teisel poolel mõisteti multikultit taktikaliselt, siis praegu on esiplaanile nihkunud strateegiline aspekt, selgitab Martin siinsamas sõlmküsimust lähemalt.

#55 Kaasaegne ketser

Toomas Paul ja Tarmo Soomere

„Ma arvan, et Maddox pidas mind reeturiks,“ ütles meile antud intervjuus Briti bioloog Rupert Sheldrake („Tempel ajas“; TT#11, 9.21), kelle 1981. aastal ilmunud esikraamatu „A New Science of Life“ teine Briti bioloog, Nature’ peatoimetaja sir John Maddox tuleriidale tahtis saata. „Kui ta retsenseeris üht mu järgmist raamatut, võrdles ta mind katoliku kirikut ründava renegaadist jesuiidiga. Ta kasutas üldse ohtralt kiriklikke metafoore,“ jätkas Sheldrake meie intervjuus.

Kui ma 2018. aasta kevadel 37 aasta vanusele teadusuudisele komistasin, mõistsin, et nüüd on puur mitukümmend meetrit edasi liikunud. Aastapäevad hiljem võtsin Rupert Sheldrake’i jutuks teoloog Toomas Pauli ja Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Tarmo Soomerega. Maddoxi soositud kiriklikele metafooridele truuks jäädes panin vestlusele pealkirjaks „Kaasaegne ketser“.

#57 Metamorfoos mitmekihilisusesse

Jaak Johanson ja Hasso Krull

„Sheldrake on väga sümpaatne. Ma arvan, et tema mõtlemine on osa sellestsamast suuremast voolust, mis kannab meid potentsiaalse metamorfoosi poole,“ ütles ülejärgmises saates Hasso Krull, kes osales seal oma klassivenna, kadunud Jaak Johansoniga.

Me rääkisime animismi tagasitulekust panpsühhistlikus kuues („Põhiväärtus panpsühhism“; TT#29, 3.23). Nii üks kui teine rajanevad ideel looduse teadvusest või hingest. „See on see, mille teadusrevolutsioon hülgas, aga see on tagasi tulemas ning on sealjuures võtnud väga huvitava ja rafineeritud vormi,“ selgitab asja kaasaegne ketser, kes meil selles saates mitu korda jutuks tuli.

#66 Kus on tsibipudina piir?

Hasso Krull ja Peeter Laurits

Selles saates oli Hasso Krulli vestluskaaslaseks Peeter Laurits, kes kirjutas kaaneteksti Sheldrake’i 2014. aastal eesti keeles ilmunud raamatule „Dogmadeta teadus“.

Kõnealuses keskustelus keskendusime kaasaegse ketseri 1988. aastal ilmunud teosele „The Presence of the Past: Morphic Resonance and the Habits of Nature“, mis pahandas Maddoxit samavõrd kui Sheldrake’i seitse aastat varem trükivalgust näinud esimene raamat.