Martin Ehala: #45 Tüli taju pärast

Foto: Mihkel Lappmaa

Viis aastat tagasi vestluses Peeter Helmega tõdesime, et kümnendi algusest peale on liberalismi ja mitmekultuurilisuse mõistete tähendus muutunud, ja sellest tulenevalt ka ühiskonna sihid – kõigile võrdsete võimaluste loomise asemel on eesmärgiks saanud kõikide võrdsuse kehtestamine. Ja see ei erine palju sellest, mida Lenin ja Stalin taotlesid, ainult et keskmes pole mitte sotsiaalsete klasside varanduslik, vaid eri identiteedirühmade kultuurilise kapitali võrdsus.

Mitmekultuurilisuse teisenemine ilmestab seda hästi. Eelmise sajandi teisel poolel mõisteti mitmekultuurilisust taktikaliselt: ühiskonna sallivus vähemuste vastu vähendab nende eksistentsiaalset hirmu assimileerimise ees ja avab samal ajal vähemuse liikmetele tee sulandumiseks põhirahvuse hulka. Rootsikeelse vähemuse lõimumine Soome ühiskonda 20. sajandi jooksul on hea näide taktikalisest mitmekultuurilisusest.

Sel sajandil sai valitsevaks strateegiline mitmekultuurilisus, mis lähtub hüpoteesist, et kultuuriline mitmekesisus on hüve iseeneses, mille suunas tuleb ühiskonda nügida. See seab mistahes vähemuse liikmete kultuurilise eripära säilitamise kõrgemale põhirahvusega lõimumise vajadusest. Strateegilist mitmekultuurilisust on viimastel aastakümnetel ühiskonnas propageeritud loosungiga Mitmekesisuses on jõud!