Sirje Rebane: meil laulud aitavad elada, võita

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Olen Rebane – Sirje Rebane. Nimest lähtuvalt oleks paslikum rääkida kavalusest, aga eks selle loomariigi esindajad pea ka julgusega rinda pistma. Nii minagi. Tagantjärele tarkusena oli paras julgustükk aastakümneid tagasi Võrumaa tolm jalgadelt pühkida ja pärast Tartu peda lõpetamist Virumaale koolmeistriametisse tulla. Aga siia ma tulin ja siia ma jäin. Enam-vähem sellest ajast tuli minu ellu ka rahvatants.

Sõnale „julgus“ vastet otsides saan selgituseks, et julgus on vastupidine seisukoht argusele ja nad mõlemad on seotud hirmuga ning et julge olemine näitab tahtmist teha midagi hoolimata sellega kaasnevatest riskidest.

Tollases Uhtna kolhoosi klubis tegutses väga palju erinevaid taidlusringe, sealhulgas ka väga heal tasemel naisrahvatantsurühm ja mind lihtsalt kutsuti sinna tantsima. Läksin. Kui asja nüüd tagantjärele julguse poole pealt vaadata, siis ainuke konkreetne julgust nõudev tegevus oli vist see, et õhtuti – iga ilmaga, olenemata aastaajast, vihmast, tuisust, teeoludest, pimedusest, väsimusastmest – tuli kolm kilomeetrit maad maha marssida, treeningtunnis aktiivselt kaasa teha ja siis kolm kilomeetrit jalgsi koju tagasi kõmpida. Paraku pean ütlema, et julguseks ma seda ei pidanud, pigem oli tegemist kohusetundega ja vastutusega teiste rühmaliikmete ees ning sellega, et ma tahtsin tantsida. Sellest ajajärgust pärineb ka minu üks lemmikväljenditest: valik on see, et valikut ei ole!