Aneete Vassiljevna: minu teekond isikliku kasvu ja enesekindluseni

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Elan väikeses alevis nimega Näpi, mis asub Rakvere vallas. Minu kodukoht on armas ja rahulik paik, kus tunnen end turvaliselt ja tuttavalt. Kuid tänavu, pärast gümnaasiumi lõpetamist, otsustasin astuda sammu, mis viib mind tuttavast välja – ma valisin teadlikult vaheaasta kõrgkooli minemise asemel. Ma olen 19-aastane neiu, kes on alati armastanud kunsti ja unistanud sellest, et tulevikus pühendada ennast sellele valdkonnale, kuid hetkel tundsin, et vajan vaheaega, et areneda ja õppida midagi uut. Ja see vajab julgust.

Kui lõpetasin sellel kevadel gümnaasiumi kunstikallakuga klassis, tekkis küsimus: mida nüüd edasi teha? Tavapärane tee oleks olnud kohe edasi minna kõrgkooli, eriti kui ma teadsin, et kunstiõpingud on minu südamesoov. Kuid ma otsustasin midagi teistsugust. Tundsin, et enne kõrgkooli minekut vajan aega, et mõista ennast ja elu paremini. See oli raske otsus, sest enamik mu sõpru läks ülikooli, ja surve ühiskonna poolt oli tuntav. Oli hetki, kui tundsin ennast ebakindlana ja küsisin endalt, kas teen õige otsuse. Siiski teadsin, et see on just see, mida vajan.

See otsus nõudis julgust. Julgus valida oma rada, mis erineb teistest. Paljud noored tunnevad sageli survet teha elus otsuseid vastavalt ootustele või teiste soovidele. Mina aga otsustasin usaldada oma sisetunnet ja teha midagi, mis mind isiklikult edasi viiks. Ja nii leidsin end tööotsingutelt, et arendada oma suhtlemisoskusi ja laiendada silmaringi.