Hardo Pajula: igavese määramatuse kuninganna

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

„Me vajame altarit igavese määramatuse kuningannale (Our Lady of Perpetual Uncertainty),“ ütleb John P. Dourley. Mina kuulsin sellest kuus aastat tagasi surnud Kanada jungiaanlikust psühhoanalüütikust, religiooniloo professorist ja katoliku preestrist esimest korda Richard Tarnase käest. Selle suve põnevaimaks YouTube’i leiuks jäi mulle John P. Dourley vestlus „A Jungian Critique of Christianity“ Laura Londoniga. Pooleteisttunnise jutuajamise keskpunkt oli Dourley raamat „The Illness That We Are“.

Seos monokultuursusega tekkis siinsamas intervjueeritud Šveitsi antropoloogi Jeremy Narby pillatud lausejupist: „Jumal ei öelnud iisraellastele, et kasvatage ainult nisu. Ta ütles neile: mina olen teie ainus õige Jumal.“ Sealt kandus jutt edasi kristlike misjonäride ja endis- ning nüüdisaegsete konkistadooride kahtlasele koalitsioonile koloniaalepistemoloogia ekspordil Amasoonia põliselanike hulka. „Mõlemad [misjonärid ja Maailmapanga eksperdid, H. P.] korrutavad ühte ja sama: teie jumalad on valed, teie teadmised on valed, teie aiapidamine on vale, teie riietus on vale – kõik, mis te teete ja olete, on vale. Teist peavad saama meiesugused progressiivsed, moodsad, arukad ja terviseteadlikud inimesed,“ jätkas Narby.

Keegi ei kahtle selles, et uut maailma hõlvama saadetud katoliiklike misjonäride hulka kuulus indiaanlastesse kristliku ligimesearmastusega suhtuvaid vaimulikke. Võtame kasvõi sellesama isa Gabrieli Roland Joffé liigutavast mängufilmist „Missioon“, mis meil Narbyga samuti jutuks tuli. Ent kuivõrd kristluse rollist põlisrahvaste orjastamisel on võimatu mööda vaadata, paneb see küsima, kas selle religiooni varjupoolel pole ehk midagi sellist, mis seda taolisteks hirmutegudeks ette valmistab?

Dourley järgi ei ole probleem mitte ainult kristluses, vaid kõigis kolmes monoteistlikus maailmausundis: ristiusus, islamis ja judaismis. Tema sõnul pakuvad kolm ainujumalat oma kummardajatele kindlustunnet – määramatuse vastandit –, mida usklikud vajavad või arvavad ennast vajavat. „Kui minu vajadus religioosse kindlustunde järele põrkub aga sinu täpselt samasuguse vajadusega, saab tulemuseks olla ainult suur tüli,“ ütles Dourley Londonile. Sotsioloogid püüavad genotsiidi kõige võikamaid episoode selgitada majanduslike, geograafiliste jne teguritega. Jungile tugineva Dourley sõnul peitub juurpõhjus aga monoteistlikust meelelaadist välja kasvavas kirglikus kindluseihaluses, mis sunnib kõigile tüli osapooltele peale ühe ja sama valiku: sunni usku vahetama või tapa (convert or kill)! Põlisrahvaste puhul tõi esimene paraku kaasa ka teise. „Nende pööramine meie kultuuri tappis nad, sest me jätsime nad ilma nende loomupärasest spirituaalsusest ja olemasolu vundamendist,“ ütles Dourley.

Olgu moslemite ja juutidega kuidas on, nime poolest kristlik läänemaailm uhkeldab praegu oma usuleigusega. See ei tähenda aga ammugi seda, et me ennast monoteistliku mõtlemise köidikutest kuidagi vabaks oleks rebinud. 17. sajandi protestantide ja katoliiklaste taplused avalduvad praegu lihtsalt poliitilisel pealispinnal liberaalide ja konservatiivide kirgliku kismana. Paavsti bullade asemel on meil nüüd ametlike päevauudiste sama kohustuslikud suunised sellest, mida me ühel või teisel päeval teaduseks peame pidama. Põhiline muster on paraku sama: convert or kill!

Dourley igavese määramatuse kuninganna – kelle altarit me üha süveneva polariseerumise tingimustes hädasti vajame – ütleb meile, et kõik kolm monoteistlikku usundit on lihtsalt ühe inimesele igiomase müüdi erinevad variandid. Seetõttu peame õppima nende pühakirjadesse suhtuma kui süvapoeesiasse (profound poetry), mitte kui ajalooõpikutesse. Teisisõnu, me peame õppima mõtlema mütoloogiliselt, sest kui me seda ei tee – väidab „Hinge koodi“ autor James Hillman –, saavad meist tahes-tahtmata fundamentalistid. Ja sellel rajal oleme kahjuks juba kaunis kaugele kõndinud.