Kaie Metsla: viljakas ökosüsteem

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Mõned aastad tagasi käis meil külas Hiina tüdruk. Ta oli esimest korda nii Eestis kui Euroopas üldse. Vahetuma kontakti saamiseks kohaliku kultuuriga kutsusime ta peene restorani asemel enda koju õhtust sööma. Tüdruk tuligi. Niipea, kui ta kohale jõudis, astus ta kohe aeda. Seisis paljajalu murul ning võttis pihku peotäie mulda.

Ta oli pärit vaesest põllupidajate perest. Maa oli neil mitme saagikorraga kasutuses ja mullaviljakus seeläbi vähenenud. See Hiina tüdruk sorkis sõrmedega Eestimaa musta mulda ja imetles seda. Ma olin Hiinas käinud ja näinud huumusevaeseid vaevatud riisipõlde, aga siin – kodumaal, maal sündinud ja kasvanud tüdrukuna, tundusid meie roheline muru ja lopsakad taimed mulle tollal enesestmõistetavatena. Mu vanemad olid osanud hästi põldu pidada ja nii ei mõistnud ma päriselt tüdruku austavat suhtumist viljakandvasse mulda.

Eesti entsüklopeedia selgitab, et monokultuur on ühe kultuuri pidev viljelemine samal külvikorraväljal või põllul. Monokultuursus mõjub aga mullaviljakusele kahjulikult. See vähendab elurikkust. Ma uurisin Wikipediat ja leidsin viite mõne aasta vanusele artiklile ajakirjas Nature, kus Ameerika Ühendriikide rahvusvaheline teadlaste rühm kuulutas, et nad on töötanud välja uudse meetodi, millega hinnata maakasutuse mõju kliimale.