August Aljas: oliivisalust datlipõlluni: ühe rahva saatus põllumajanduse vaatest

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Tänaseks on Iisraeli ja Hamasi vaheline sõjategevus kestnud juba veidi üle aasta. Iisraeli julm tegutsemine nii Gaza sektoris kui Läänekaldal on läänemaailmas algatanud suurema arutelu Iisraeli okupatsiooni üle. Gazast on saanud rusuhunnik ja viimne puhkepaik tuhandetele ning Läänekalda elanikel on piiratud oma enda maal liikumine. Kuid kujunenud olukorra näol ei ole tegu pelgalt sõjalise konfliktiga. Ka juba varasemalt okupeeritud aladele on rusudest võrsunud uute asunike monokultuursed põllumaad, millel kasvavad saadused jõuavad otse Euroopa poelettidele. Ajalooliselt on nendel maadel aga levinud palestiinlaste segapõllundus, mis kannab endas ühe rahva traditsioone, kannatusi ja lootust muutuste järele.

Tänapäeva Palestiina vabadusvõitluse üheks peamiseks motoks on araabiakeelne sõna sumud, mida võib eesti keelde tõlkida kui vankumatust või järjepidevust. Selle sõnaga on korduvalt iseloomustatud palestiinlaste põllumajanduse käekäiku, mis on lisaks okupatsioonivõimude väärkohtlemisele jäänud unarusse ka kohalike võimuorganite silmis, kes on pigem keskendunud poliitilistele eesmärkidele ja rahvusvahelise toetuse otsimisele. Põllumajandus on olnud palestiinlaste võitluses iseseisvuse nimel üks tugevamaid sümboleid. Ajalooliselt on palestiinlased oma põldudel oluliseks pidanud segakultuure ja kasvatanud koos teravilju, datleid, avokaadosid ning oliive. Kuid pidevalt muutuv poliitiline kliima on sundinud tegema mitmeid järeleandmisi. Kaks kolmandikku Läänekaldast on täielikult Iisraeli kontrolli all ning selle territooriumi vahel asuvad palestiinlaste linnad ja muud enklaavid on tihti kohalike jaoks väga raskesti ligipääsetavad.