Neli saadet Platonist

Foto: Andre Taal

#44 Palavikus linn

Toomas Lott ja Mats Volberg

„Pange tähele, et ma viitan järjekindlalt „Politeiale“. Seni, kuni te ei ole „Politeiat“ läbi lugenud, ei saa te end pidada harituks. Lugege „Politeiat“! Mittelugemine ei ole vabandatav! Lugege „Politeiat“! See on klassika. Kõige mõjuvõimsam raamat Lääne tsivilisatsioonis on Piibel, aga tema kannul ongi ilmselt kohe „Politeia“. Lugege „Politeiat“! Jõudis see teile kohale? Lugege „Politeiat“!“ manitseb meid Briti-Ameerika filosoof Arthur F. Holmes oma suurepärases 81-osalises loenguseerias lääne filosoofia ajaloost.

Mina lugesin „Politeia“ ingliskeelse tõlke läbi 2019. aasta talvel, kui ma valmistusin „Oluliste raamatute“ kursustesarja teiseks hooajaks. „Võlumäele“ järgnenud „Totalitarismi tüve“ fookuses oli George Orwelli hoiatusromaan „1984“. Orwelli kaudu ma Platonini jõudsingi, sest Karl Popper peab oma raamatus „Avatud ühiskond ja selle vaenlased“ Platonit Hegeli ja Marxi kõrval peamiseks totalitaarse ühiskonna eestkõnelejaks.

#53 Ihalev hingeosa

Toomas Lott ja Laura Viidebaum

„Liigne iha vabaduse järele kõikide muude asjade arvel on see, mis demokraatiale saatuslikuks saab ja nõudmise türannia järele tekitab,“ sõnab Sokrates. Lammaste hulgast sirgunud hundid kupatavad utekarja pärast uljamat sorti demokraatlikku kepsutamist jälle lauta tagasi. Selline mõte jäi mulle meelde teisest „Politeiale“ pühendatud jutuajamisest. Veelgi enam, Laura Viidebaum väitis, et kirjeldatud protsess toimub Platonil otsekui vääramatu jõuga.

Veel jäi kõrva see, et languse põhjuseid tuleb otsida mitte parteist ja valitsusest, vaid omaenda sisekosmosest. Lauta viib meid nimelt tagasi ihaldava hingeosa võit kahe ülejäänu üle. Platoni hingemudelis kappavad kaariku ees kaks hobust: tahe ja ihalev himu. Kutsariks on määratud mõistus. Pärast laudarežiimiga lõppenud avariid jääb ellu ainult lombakas himu.

#63 Pagendatud purgatoorium

Roomet Jakapi ja Toomas Lott

Kolmeosalise „Politeia“ tsükli lõpetanud jutuajamine algas Platoni Er’i müüdist ja jõudis viimasel veerandtunnil reformatsioonini. Üks katoliiklik doktriin, mille usupuhastajad Roomet Jakapi sõnul üksmeelselt hülgavad, on purgatoorium – psühhogeograafiline piirkond, kus mõõdukalt patused kogevad enne paradiisi mööduvaid piinu. Selline muutus tõstatab protestantide jaoks küsimuse: kui purgatooriumi pole, siis kuhu hinged pärast surma lähevad? Meie praegune vastus on see, et kõik jutud hingest kujutavad endast pseudoteaduslikku soga. Pole siis ime, et pseudoteadlaste hulk aina kasvab („Kuidas minust sai pseudoteadlane“; TT#12, 9.21).

#65 Nälg terviku järele

Jaan Kivistik ja Janika Päll

Juba ülejärgmises saates tulime Platoni juurde jälle tagasi, kuigi seekord oli rõhk pigem tema õpilasel ja hilisemal antipoodil Aristotelesel. Mind huvitas eelkõige see, kuidas lääne mõtteloo pendel viimasel tuhatkonnal aastal nende kahe pooluse vahel on võnkunud.

Saate pealkiri pärineb Jaan Kivistikult: „Kui ma peaksin sõnastama mingi vajaduse, mida Aristotelese ideed loomupäraselt rahuldavad, siis on selleks meie nälg terviku järele.“