Toomas Lott: #44Palavikus linn

Foto: Andre Taal

Egeuse meres on saar nimega Melos, mis üritas jääda Peloponnesose sõja ajal Sparta ja Ateena suhtes neutraalseks. Aastal 416 e.Kr. saatsid ateenlased Melosele sõjalaevastiku ja esitasid tillukesele mitmesaja aastase ajalooga saareriigile ultimaatumi – kas tunnustate Ateena ülemvõimu või teid hävitatakse. Kreeka ajaloolase Thukydidese esituses protesteerisid meloslased, et selline ettepanek ei ole õiglane, nad ei ole ateenlaste poolt neile pandud valikut orjuse ja hävingu vahel ära teeninud, nad ei ole ateenlasi kahjustanud ega ähvarda neid. Ateenlased vastasid, et õiglus ei puutu asjasse, oluline on vaid see, et Ateena impeerium on Melosest tugevam.

Meloslased lükkasid ateenlaste ettepaneku tagasi, järgnes Melose piiramine ja langemine. Ateenlased hukkasid kõik Melose mehed ja orjastasid naised ja lapsed.

Thukydidese tõlgendus Melose saatusest sobitub hästi kokku 5.–4. eKr sajandi Kreeka intellektuaalide (sofistide) seas levinud arusaamaga õiglusest – mõned arvasid, et õiglusega seotud kaalutlused on teisejärgulised, tegelikult maksab jõud, ja mõned teised, et õiglane ongi lihtsalt see, mida tugevam soovib. Miks siis üldse olla õiglane selle sõna tavapärases mõttes? Miks pidada sõna, olla aus, arvestada teiste huvidega? Või tänapäevasemas sõnavaras – miks olla moraalne? Ilmselt ei ole raske mõista, et need küsimused ei ole tänapäeval põrmugi oma asjakohasusest kaotanud.

Vanakreeka filosoofia ja ilmselt kogu filosoofia ajaloo tähtteoses „Politeia“ ongi Platoni eesmärk neile küsimustele vastata.