Lauri Sommer: vana yhtlane pulsilöök

Foto: Andre Taal, fotograaf Arved Breidaks

Eesti muusikapõllu pikima eaga monokultuur on regivärsiline laul. Säilinud mäletamisi ja muuseas. Mõnele kogemusena tuntud ja uurimist väärt, enamusele tunnetuslikult kauge ja arusaamatu, oma järellukku laiali pihustunud, aga pikalt meie keele ja mõtte loogikat kujundanud nähtus. Laulud saatsid esivanemate elude olulisemaid hetki. Praegu on need sidemed lõdvenenud või puuduvad. Linnastumine ja popkultuur on muutnud lauluelamuse sisu. Kusagil peidab end poolerus „Kalevipoeg”, tänapäevlaste jaoks juba pigem suur šokolaad kui eepos.

Kuid regivärsi ilmsem mõju säilib meie igapäevasesse kõnesse pugevates alliteratsioonides ja assonantsides ning ta on ka räpi arenduste yrgseks alguseks. Rytmi poolest on regivärss nelja jalaga trohheus, selline aeglane veohobune, kes meie elu aegamööda rappa või hoopis mäele viib. Maastik on siin metafooriks. Teekond toimub inimese hinges. „Ja laul?” – „Tuu om, mes tiid vällä otsib,” sõnas yhe Ernst Enno loo tegelane kokkuvõtvalt. Selle vallandava rituaaliga seostub muusikalise kvaliteedina monotoonsus. Omadus, millel on pidet meie esivanemate kokkupuudetes laiuva metsa, raba ja otsatu merega ning kylma aastapoole maastike ja elulaadi yksluisusega. Ja sõltub, kuidas neid monotoonsuse väljendusi võtta. Yhele on see harmooniline ja rytmiline vaesus ning talumatu yksluisus, miski mis tuleks kohe kinni keerata ja peale panna „midagi tempokamat ja lõbusamat”.