Lauri Sommer: vana yhtlane pulsilöök

Foto: Andre Taal, fotograaf Arved Breidaks

• Kas meie tuum pole juba kuhugi angloameerika tegelikkusse nihkumas? küsib Lauri Sommer asjakohaselt.

Eesti muusikapõllu pikima eaga monokultuur on regivärsiline laul. Säilinud mäletamisi ja muuseas. Mõnele kogemusena tuntud ja uurimist väärt, enamusele tunnetuslikult kauge ja arusaamatu, oma järellukku laiali pihustunud, aga pikalt meie keele ja mõtte loogikat kujundanud nähtus. Laulud saatsid esivanemate elude olulisemaid hetki. Praegu on need sidemed lõdvenenud või puuduvad. Linnastumine ja popkultuur on muutnud lauluelamuse sisu. Kusagil peidab end poolerus „Kalevipoeg”, tänapäevlaste jaoks juba pigem suur šokolaad kui eepos.

Kuid regivärsi ilmsem mõju säilib meie igapäevasesse kõnesse pugevates alliteratsioonides ja assonantsides ning ta on ka räpi arenduste yrgseks alguseks. Rytmi poolest on regivärss nelja jalaga trohheus, selline aeglane veohobune, kes meie elu aegamööda rappa või hoopis mäele viib. Maastik on siin metafooriks. Teekond toimub inimese hinges. „Ja laul?” – „Tuu om, mes tiid vällä otsib,” sõnas yhe Ernst Enno loo tegelane kokkuvõtvalt. Selle vallandava rituaaliga seostub muusikalise kvaliteedina monotoonsus. Omadus, millel on pidet meie esivanemate kokkupuudetes laiuva metsa, raba ja otsatu merega ning kylma aastapoole maastike ja elulaadi yksluisusega. Ja sõltub, kuidas neid monotoonsuse väljendusi võtta. Yhele on see harmooniline ja rytmiline vaesus ning talumatu yksluisus, miski mis tuleks kohe kinni keerata ja peale panna „midagi tempokamat ja lõbusamat”. Teisele on ta teadvuse voolija ning argielu teisendav ajamasin. „Tasa sõuad, kaugele jõuad,” ytles rahvasuu ning monotoonsuses sisalduvadki mingid vaimsed säilitusained. See stabiliseerib ja väestab lauljat. Ei pyydle efekti ei valjususe ega virtuoossusega, vaid mõjub just yhtluse läbi, teksti osas ka korduste ja mõtet kinnistavate paralleelvärsside kaudu. Tundetoonid meenutavad maavillase lõnga omi. Näen halli, paatjat, verevat ja musta. Ja rannalaulude ning taevalaulude sinist. Meie esivanematel ei olnud proge ega avangardi geene – need tuli hiljem importida. Aga seda aegluse koolkonda leiab mujaltki. Transsi soodustavad pikkamisi korduvad vormelid esinesid pillisaateta lauldud regivärsis, tiibeti bön-kloostrite rituaalides ja šamaanitrummist saadetud siberlaste ja põlisameeriklaste eepilistes lauludes. Regivärsi meloodika oli yheylbaline, olgu põhjarannikul või setu leelo alal. See tuult pyydvate puudega sarnane, omaette ymisemisele ja unelaulule lähedane kerge kiikumine võimaldas mõjuvate piltide muusikasse põimimist. Ykski hilisem Eesti pinnal kasutatud luulevorm ei arenenud sellise mitmekesisuse ja keerukuse astmeni, kinniskujundite ja keelepeenuseni kui regivärsi sõnad. Laulude mitmekesisus ja säilimine aastasadades, eepika, variatsioonid ja episoodide kokkujatkamised. Selline yhel territooriumil käibinud väljendusvormi kestus ei ole maailmakultuuriski sage. Kuid me teame selle yle tuhande aasta vanuse monoliidi kohta siiski vähe. Salvestuste puudumine ei lase ajas tahapoole minna.

Meie esivanematel ei olnud proge ega avangardi geene – need tuli hiljem importida. Aga seda aegluse koolkonda leiab mujaltki. Transsi soodustavad pikkamisi korduvad vormelid esinesid pillisaateta lauldud regivärsis, tiibeti bön-kloostrite rituaalides ja šamaanitrummist saadetud siberlaste ja põlisameeriklaste eepilistes lauludes. Regivärsi meloodika oli yheylbaline, olgu põhjarannikul või setu leelo alal. See tuult pyydvate puudega sarnane, omaette ymisemisele ja unelaulule lähedane kerge kiikumine võimaldas mõjuvate piltide muusikasse põimimist. 

Me loeme mitmetest allikatest palju vanemaid laulusõnu, aga ei saa kindlad olla, millise tempo ja viisiga neid lauldi. Heitliku ajalooga Eestis on vaevalt suguvõsasid, kus mäletatakse mõnd laulu või pillilugu viie põlve taha. Kuigi oleks sympaatne, kui selliseid peresid leiduks ja nende hulk tulevikus kasvaks. Regivärssi hakati kogujate poolt laiemalt kirja panema alles peale Jakob Hurda yleskutset (1888), nähtuse kadumise keskel. Milline oli nende laulude minevik, jääb teadmata. Regilaulu elutipp võis kesta sadu aastaid. Seda hindama ja talletama hakanud kogujad said kätte suuremaid ja vähemaid tykke. Puhta regilaulu kõrvale olid tekkinud juba siirdevormilised variandid, kuhu sattus lõppriime. Aina rohkemad täitesilbid ja venitused hakkasid monokultuuri igavikulist rytmi häirima. Kirikulaulud, tšastuškad, karmoškad, gitarred, krammahvoonad ja raadiod hakkasid vana trohheilist kultuuri murendama. Liiga domineeriv monokultuur on oma võimalusi maksimaalselt kasutav nähtus, kuid kurnab kasutatavat ala just selle vaieldamatu ainulisusega. Saab liiga lihvituks, harjunuks ja alateadlikuks. Mingid ajamuutused ja uued esteetilised silmapiirid tingisid ka selle, et kaubareisidel või sõjaväljal muud maitsnud laulikud väsisid regivärsist nii, nagu tydinetakse lõputust kartulisöömisest või liiga pikast talvest. See hakkas symboliseerima orjaaega, vaesust ja talupoeglikku tahumatust. Hakati tahtma kaugemaiseid vyrtse, värvilisemaid riideid, sama väljendus ka muusikamaitses. Võib kujutleda nende noorte vaimustust, kes kuulsid esimest korda mõnd laia liikumisega meremehe-, jooma- või sõjalaulu viisi. Ka kaunistustega rannarootsi koraalid võisid mujalt-eestlasi võluda või kummastada. Mind kyll, sest minuski on Tallinna Vanaema kaudu tilk Tapurla Salströmide verd ja ma laulsin sel suvel oma Ema tuha laiali laotamisel Vormsi koraali „Kas sureb nii su kõige armsam elu”. Aga laulan sama meelsasti monotoonsete viisidega pikki setu laule. Kirjutamise, kõne ja musikaalsuse ja paikkondlikkuse vahel on loomulik seos. Selle kaudu võis aastasadade vanune keelega mängimise ja laulu kaudu oleviku kommenteerimise komme jätkuda näiteks Jaak Johansoni suul. Regivärsi poeetika on unustatud aardelaegas. Traditsiooni elavus seisnes just kylast kylla ja vallast valda kohatavates pisikestes teisenemistes. Tuntumaist lauludest leidus mitukymmend tekstivarianti, sest kollektiivne kujutlus oli nende kallal tööl. Ja huvitav oleks teada, mille kallal töötab kollektiivne kujutlus nyyd, kui eesti inimesi on kaunis kirjus mõjude kokteilis immutatud. Ja kui palju seda kollektiivi veel yhe mytsi alla koguneb. Kus on meie muusika elav kese, mis kõige ergemalt genereerib. Või on õigus tollel mehel, kes kusagil ytles, et yheksa kymnendikku siin tehtavast muusikast on puhas laen? Kas pole tuumgi juba kuhugi angloameerika tegelikkusse nihkumas?

Kirjutamise, kõne ja musikaalsuse ja paikkondlikkuse vahel on loomulik seos. Selle kaudu võis aastasadade vanune keelega mängimise ja laulu kaudu oleviku kommenteerimise komme jätkuda näiteks Jaak Johansoni suul. Regivärsi poeetika on unustatud aardelaegas. Traditsiooni elavus seisnes just kylast kylla ja vallast valda kohatavates pisikestes teisenemistes. Tuntumaist lauludest leidus mitukymmend tekstivarianti, sest kollektiivne kujutlus oli nende kallal tööl. Ja huvitav oleks teada, mille kallal töötab kollektiivne kujutlus nyyd, kui eesti inimesi on kaunis kirjus mõjude kokteilis immutatud. Ja kui palju seda kollektiivi veel yhe mytsi alla koguneb.

Kiirus ei ole tingimata kvaliteedi tagaja. Kiirema kommunikatsiooni ajastul kasvab hyppeliselt ka suvaliselt genereeritud info osa yldises ringluses. Seetõttu on inimeste mõistust ja sydant palju lihtsam segadusse ajada ja desorienteerida. Mõistus vajab antenne, aga ta vajab ka maandust. Minu lootusrikas pool arvab siiski, et seos keskkonnaga ei kao. Ja sel juhul tingib siinsete vete vool, valgusrežiim, lindude ja taimestiku käitumine meie väljenduses siiski midagi endise tundelaadiga sarnast. Hoolimata sellest, mis saundid on parajasti moes ja kus laulja oma laulu laulab. Hoolimata sellest, et nutitelefone näppivate instrumentalistide sõrmede koordinatsioon on palju parem teomõisas tööd rabanud talupoegade omast. Mis siis, et me ymber on kymneid erinevaid rytme ja laulmiseks kasutatavad hääletämbrid on tihtilugu muutunud. Vana traditsioon ilmutab end mõnedes ja muudab palgejooni, sest lauludes sisalduv kogemus on inimlikult oluline. Mõjub otse või pinna all, sest uued on alles õhukesed.