Tuul Sepp: monokultuursuse müüdid linnaruumis

Foto: Andre Taal, fotograaf Maanus Kullamaa

Monokultuursuse lihtne vastand võiks olla multikultuursus. Mitmekesisus, kultuuride paljusus. Aga võiksime vastandi otsimisega minna veelgi kaugemale. Unustades kartuse jõuda omadega rappa või sohu, lastes asjadel meelega minna luhta, leiame mitmekesise kultuurituse. Metsiku mitmekesisuse. Ja see on paik, kus minul kui bioloogil on huvitav olla. Ma arvan, et selliseid paiku võiks leida ka linnaruumis. Sest seal võiks huvitav olla ka igal teisel inimesel, sealhulgas linnaruumi kujundamisel sageli tähelepanuta jäävatel ühiskonnagruppidel nagu lapsed, noored, ja vanemaealised. Seal võiks huvitav ja hea olla ka eestimaistel liikidel, mida ei ole võimalik kaitsta kuskil mujal kui siinsamas Eestis.

Kutsun teid seega kaasa mõtlema monokultuursuse levikule linnaruumis. Püüame üheskoos kummutada levinud müüte selle kohta, et loodusel ja mitmekesisusel ei ole linnaruumis kohta.

Müüt 1. Looduse koht ei ole linnas

Väga pikalt on levinud arusaam, et linn ja loodus on vastandsõnad. „Läheme loodusesse“ tähendab linnast välja minekut. See arusaam on müüt mitmel põhjusel. Esiteks, inimestel on halb viibida keskkonnas, kus pole loodust. Kuna inimesed viibivad aga enamasti linnas, on linna loodust hädasti vaja. Teiseks, looduskaitse ei saa piirdude tegevusega vaid kaitsealadel, sest looduslikud liigid vajavad ruumi ja elupaikade vahelisi ühendusteid. Kolmandaks, looduslähedasem linnaruum on üha levinum lahendus väga paljudes Euroopa linnades ning sellekohased suunised on kirjas isegi Euroopa Liidu strateegiates.