Hardo Pajula: masin nimega Ping

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Stsientism ja seks

„Rohkem aparatuuri, palun,“ nõuab sünnitusarst Monty Pythoni nelikümmend aastat tagasi valminud mängufilmis „Elu mõte“, „tooge EEG, BP monitor ja AVV.“ Abivalmis kolleeg tuletab meelde, et kindlasti ei tohi unustada „masinat, mis teeb ping“. „Jah, tooge välja kõige kallimad masinad, juhuks kui haigla direktor peaks läbi astuma,“ nõustub sünnitusarst kohe. Direktor tulebki.

„Oo, see on masin, mis teeb ping,“ sõnab ta rahulolevalt. „See on mu lemmik. Me liisisime ta tagasi kompaniilt, millele me ta müüsime. Seetõttu ei pea me sellelt amortisatsiooni arvestama,“ selgitab kikilipsuga mänedžer imetlusest sõnatule sünnitusbrigaadile, kes oli hetk varem kokkukuhjatud kola vahelt ka „patsiendi“ üles leidnud. „Operatsioon“ õnnestub ning peagi liitub masinapargi surinaga uue ilmakodaniku tervituskisa. „On see poiss või tüdruk?“ tunneb ema huvi. „Kas te ei arva, et on pisut vara hakata talle soorolle peale suruma?“ viskab tohter naisele nina peale ja kirjutab välja antidepressandid.

Itaalia filosoofi Augusto Del Noce sõnul on Teise maailmasõja järgse epohhi kaks mootorit olnud stsientism ja seks. Kui nii, siis on äsja kirjeldatud sketš väga üldistusjõuline: teadus- ehk masinapõhine meditsiin ja radikaalne soovoolavus on seal vähem kui nelja minutiga meeldejäävalt vaatajani toodud.