Valdo Herzmann: vaimne ärkamine algab vahetust kogemusest

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Kas inimkond on arenenud?

Meile on sisendatud, et oleme tohutus arengufaasis ning viimase paarisaja aastaga on tänu teaduse arengule toimunud suured muudatused. Lähemalt uurides saab haritud inimene kergesti aru, et selle väite all mõeldakse vaid tehnokraatlikku edenemist ning inimese enda areng on vaid heal juhul samale tasemele jäänud. Heaolu justkui on, kuid rahulolu jääb üha vähemaks. Ringi vaadates näeme stressi, lõputut kiirustamist, lahendamatuid muresid, lõhutud peresid, depressiooni jne.

Miks ei ole tehniline areng andnud meile lubatud vaba aega ning õnnetunnet? Miks sipleme vaat et rohkemgi, et „hakkama saada“? Näeme, et ajapuudus, rahulolematus ja hirm aina kasvavad.

Reeglid ja reglementeerimine

Mis loob hirmu? Belgia kliiniline psühholoog Mattias Desmet võrdleb oma raamatus „Totalitarismi psühholoogia“ ühiskonna arengut inimlapse arenguga. Ta näitab, kui oluline on ühel arenguhetkel pakkuda lapsele turvalist ja armastavat ühendumist ühiskonnaga ja innustada teda samas olema loov ja vaba.

Desmet näitab, et ka ühiskonna arengus tekib samasugune valiku hetk, mida ajendab vajadus turvalisuse ja armastuse järele – kas reeglid ja kõva sõna või loovus ja vaba sõna. Üha uusi reegleid luues selgub aga, et nende lisamine ei anna turvatunnet juurde, vaid, kummaline küll, vähendab seda. See tekitab aga nõudluse veel rohkemate reeglite järele. Mingil hetkel jõutakse seisukohani: reglementeerime kõike, mida saame, ja seda, mida reglementeerida ei saa, me ei tunnista ja keelame ära.