Indrek Tammoja: rändaja teekond

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Ruudu Rahumaru

Teekond muusikani

Usun, et enamus lugejatest on kogenud üsna noorelt muusika ning laulude erilist olemust. Mingit sõnulseletamatult müstilist mõju meie arenevale isiksusele ja närvisüsteemile. Lihtsalt ühel heal päeval satud muusikat kuulma ja siis käib see „klikk“. Ja ehk ei olegi esimese „kliki“ juures nii tähtis, et kas koperdasime sinna teeotsale juhuslikult või kellegi juhatusel, kas kuulsime rokki, klassikat või elektroonilist sündipoppi.

Oluliseks teeb hetke see, et tõenäoliselt osalesime enese teadmata oma elu esimesel meeleseisundit muutval seansil. Ei mäleta enam täpset sündmuste kulgu, aga keharakkudes on püsinud mälestus, kui isa Sharpi duubelkassetimängijast Gary Moore’i „Over the Hills and Far Away“ uuesti ja uuesti mängima panin. See eepiline algus, need trummid, hääl, kaasahaarav meloodiline ülesehitus...

Minu muusikaline maitse ei ole vanemate poolt suunatud, aga kuidagi juhtus nii, et juuksed kasvasid iseenesest poolde selga. Varateismelisena tuli Tallinna Kaubamaja muusikaosakonnast heaks kaaslaseks mu päris oma esimene akustiline kitarr, mis meenutas oma välismaiseid analooge vaid välimuse poolest. Veremaitse suus ja sõrmed villis õpetas klassivend esimesed duurid selgeks ning olin saanud endale tõelise meelerahustaja – oma pilli ja mõned duurid.