Aleksander Eeri Laupmaa: katsejänes

Foto: Mihkel Lappmaa, foto on erakogust

Kui Amazonase šamaan mulle esimest korda konnamürki andis, ütles ta, et ma ei jää nüüd aasta aega haigeks, mürk ajas näo paiste ja oksendama, küsisin ülejärgmine päev tugevama koguse ja oli veel halvem. Ei jäänud kaks aastat haigeks.

Mind vabastati sõjaväeteenistusest, kuna mul diagnoositi hüpomaania, pärast viit päeva šamaani hoole all olemist kadusid hood ära (oskus sama intensiivselt raha raisata jäi õnneks alles). Šamaanid aitasid mul tunda enda väiksust ja tühisust siin maailmas (väga oluline ülbele, pinnapealsele, ennasttäis sitapeale, kes alatihti unustab, et mädaneb samas mullas, kus kõik, keda endast madalamaks peab) ja nõustuda rõõmuga kaasa lööma inimeseks olemise valus.

Tugevate allergiate ja dermatiidi all kannatasin sünnist saati. Paastumise ja kõikvõimalike dieetidega alustasin 17-aastaselt, alguses olid põhjuseks füüsiline tervis, aga lõpuks võitis kõige rohkem hing. Kahekümnendate vältel jäi kokku kolm aastat söömata (vähemalt 24h pikkuseid perioode ilma toiduta). Allergiad ja dermatiit paranesid, vaim karastus.