Mihkel Kunnus: surmahirm ja elutahe

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Koroonapandeemia palavikulisel ajal oli emotsioone palju, ent eriti teravalt mäletan teatud tugevaid tundesähvatusi selle algusaegadest. Kuidas neid puhanguid täpsemalt väljendada? Vastikustunne? Moraalne vastuvõetamatus? Sügav instinktiivne tõrjereaktsioon? Pole lihtne sõnu leida, sest see tunne kerkis üles kihistusest, kus ei diferentseeru veel inetus ja jälkuski, saati esteetika ja eetika, moraalse kaalutluse analüütilistest nüanssidest rääkimata.

Esimene selline tundepuhang – väljaöökimisrefleksi hingeline analoog – tabas mind siis, kui president tegi avalduse esimese koroonaohvri puhul (83-aastane krooniliselt haige naine). Teine siis, kui teatati surmpateetilisel tragöödiahäälevärinal teisest ohvrist, 90-aastasest hoolekodu elanikust, ja üle meedia rullus jälle õudustundelaine. Ma ei hakanud seda tunnet toona väljendama. Ajukoorel püsis kenasti „juhe taga” ja ma sain aru, et nii kõikehõlmava kollektiivse meeleseisundiga pole mingit mõtet konfronteeruda. Oli see pelgalt erakorraliste olude tõttu ajutiselt hälbiv meeleseisund? Ei. See oli sügavam, see oli ilmaliku inseneri-metafüüsika kriisi akuutne väljendus. Mind ajas vahetult öökima sümptom, aga nähtus ise on palju sügavam ja totaalsem.