Hardo Pajula: enesetapja hing

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

„Tõesti, tõesti ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi.“

Johannese 12:24

1962. aasta 5. augusti varahommikul ronis Marilyn Monroe psühhiaater sisse Los Angelese lähedal asuva elegantse eramu aknast ja leidis magamistoast näitlejatari alasti surnukeha. „Me olime vapustatud,“ kirjutas James Hillman, kelle naine oli just lugenud Monroe biograafiat, oma sõbrale, maailmakuulsale kirjanikule J. P. Donleavyle.

Tosinkond aastat tagasi Dublinis koos Donleavyga kirjanduslikust aujärjest unistanud Hillman töötas 1962. aasta suvel oma teise raamatu kallal. Kaks aastat varem oli ta avaldanud Zürichi Ülikoolis summa cum laude’ga pärjatud doktoritöö emotsioonidest. Kui „Emotion“ Londonis ilmunud oli, saatis Hillman ühe eksemplari ka mainekale New Yorgi kirjastusele. Teos lükati pikemata tagasi. „Kui see raamat ära trükitakse, viib see psühholoogia kolmsada aastat tagasi,“ põhjendas üks kolleegiumi liige äraütlevat otsust.

Hillman ei lasknud ennast heidutada. Kaks aastat pärast Marilyn Monroe surma ilmunud raamatus „Enesetapp ja hing“ („Suicide and the Soul“) astub ta psühholoogia meditsiinilise mudeli vastu veel järjekindlamalt kui oma esikteoses. Hillman avab teose teise osa „Psühhoanalüüsi põhiprobleem“ oma mentori Carl Gustav Jungi sõnadega: „Ma ei saa kuidagi mööda vaadata tõsiasjast, et meie, psühhoterapeudid, peaksime eelkõige olema filosoofid.“ Hillmanit huvitasid sarnaselt Jungiga kliiniliste haiguslugude ja statistiliste aruannete asemel suur luule, suur filmikunst, mütoloogia, draama jne. Teda mõjutasid nii olulisel määral erinevad kirjanikud ja poeedid, et temperamendilt kuulus ta pigem nende kui teadlaste või tohtrite hulka.

„Enesetapus ja hinges“ lähtub Hillman Jungi veendumusest, et psühholoogia juurmetafoor – teadlaste tajuaparaati häälestav, millelegi muule taandamatu hägune kujund („Eksinud uusplatonist“; TT#44, 8.24) – on hing, mitte masin. „Mu raamat,“ selgitas Hillman aastaid hiljem, „püüab läheneda hingekeskse (soul-informed) psühholoogia vaatenurgast psühhoteraapilise praktika kõige painavamale agooniale: patsiendi enesetapule.“

Hing kujutab endast Hillmani sõnul meie peamist kaitseliini kehalise enesetapu vastu, sest nii saame surra hingesurma ja siiski edasi hingata. Tollal 37. eluaastat käinud Hillman rääkis omaenda kogemusest: „Kui ma aus olen, seisan ma vaevu püsti... Neil hetkedel, kui ma suudan asjadele rahulikult vaadata, võtan endaga toimuvat kui esimese elupoole lõppu, minus surevad optimism, élan, fallosekultus, ego jne, minus tärkab midagi, millele ma ei oska veel nime anda. Ma tunnen end neljakümneaastasena. Ma usun, et mu kurbus ja jõuetus kestavad seni, kuni suurem osa vanast minust on surnud,“ kirjutas ta sõbrale.

Pole ime, et Hillman New Yorgist korvi sai. Tollased psühholoogiaõpikud käisid hinge mõistest kaarega mööda, ja praegused veelgi enam. Ükskõik, kuidas me seda ka ei defineeriks, Excelisse ei mahu see kuidagi – ja kui Excelisse ei mahu, siis pole seda meie praeguste metafüüsiliste arusaamade (valitsevate juurmetafooride) valgusel ka olemas. „Tegemist ei ole selgepiirilise mõistega,“ ütleb Hillman ühes intervjuus. „Hing on kogemus. See on midagi, mis puudutab meie sügavat sisemust, midagi, mis läheb meile viimsena korda. Sellel on tegemist armastuse, ühendustunde, ohu ja surmaga. Kõik need sõnad tulevad hinge puhul mängu.“ Teisisõnu, me saame vaistlikult aru, millest jutt käib, aga kui me seda mehhanistliku psühholoogia keelde üritame tõlkida, läheb ta paratamatult kaotsi.

Hing kujutab endast Hillmani sõnul meie peamist kaitseliini kehalise enesetapu vastu, sest nii saame surra hingesurma ja siiski edasi hingata. Tollal 37. eluaastat käinud Hillman rääkis omaenda kogemusest: „Kui ma aus olen, seisan ma vaevu püsti... Neil hetkedel, kui ma suudan asjadele rahulikult vaadata, võtan endaga toimuvat kui esimese elupoole lõppu, minus surevad optimism, élan, fallosekultus, ego jne, minus tärkab midagi, millele ma ei oska veel nime anda. Ma tunnen end neljakümneaastasena. Ma usun, et mu kurbus ja jõuetus kestavad seni, kuni suurem osa vanast minust on surnud,“ kirjutas ta sõbrale.

                                                            ...

Seda on teatud moodsatest psühholoogiaõpikutest kordades kauem – kui nisuiva tahab kanda palju vilja, peab see kõigepealt surema.