Hardo Pajula intervjuu Madis Kalmetiga: unenägude sinine torn

„Me näeme kogu aeg und.“

James Hillman

Tähenduse teejuhtide 38. numbris usutletud Hollandi idealistliku filosoofi Bernardo Kastrupi sõnul on Carl Gustav Jung küünlahoidja, kes juhatas meid läbi loogilise positivismi ja biheiviorismi pimeda valitsusaja („Jungi kroonijuveel“, 1.24). Poolteist sajandit tagasi sündinud Šveitsi psühhiaatri eluiga langes saatuse tahtel inseneri-metafüüsika kuldajastusse. Mis seal salata, mateeria taltsutajatel olid sel epohhil ette näidata muljetavaldavad edusammud. 1867. aastal sai Alfred Nobel patendi dünamiidile, tosin aastat hiljem tuli Thomas Edison välja hõõglambiga, 1886. aastal ehitas Gottlieb Daimler valmis esimese neljarattalise automobiili, kuus aastat hiljem leiutas Rudolf Diesel omanimelise mootori... 1945. aasta suvel lõhkasid jänkid esimese aatompommi, neli aastat enne Jungi surma saatsid venelased kosmosesse Sputniku. Lendavate autode ja küberneetiliste sanitarideni oli veel mutrivõtmega visata.

Pole ime, et ülemöödunud sajandivahetusel püüdis õpetatud seltskond joonduda füüsikute järgi ja maailm muutus üha mehaanilisemaks. Filosoofias tõusis troonile igasuguste metafüüsiliste arutluste viljatust kuulutav loogiline positivism, mille esindajad tuunisid teaduskeelt ja pidasid religioosseid kogemusi peast põrunute pärusmaaks. Peavoolu psühholoogias valitsesid samal ajal biheivioristid, kelle arust oli mõtet tähelepanu pöörata vaid inimeste ja teiste loomade väljastpoolt vaadeldavale käitumisele (behaviour). EBS-is USA psühholoogile James Hillmanile pühendatud kursusel „Hinge kood“ külalisloengu pidanud Hillmani sõber ja kolleeg Richard Tarnas võttis biheivioristliku sõnumi kokku kõneka lühianekdoodiga: „Kaks biheivioristi meenutavad oma äsja lõppenud intiimakti. Üks ütleb teisele: „Oi, sul oli küll hea! Kuidas mul oli?““

Paradoksaalsel kombel lõid mehhanistliku materialismi kellavärki esimese mõra füüsikud. 1900. aastal püstitas musta keha kiirgust uurinud Max Plack hüpoteesi, et elektromagnetlained kiirguvad ja neelduvad lõpliku suurusega energiakvantide kaupa, ja pani sellega aluse kvantteooriale. Selleks ajaks, kui Gadget pea kaks inimpõlve hiljem New Mexico kõrbes esimese käraka tegi, oli füüsikute ettekujutus ülimast reaalsusest tundmatuseni muutunud. Kui Newtoni ja Descartes’i unenägudes koosnes universum jagamatutest aineosakestest – atomos tähendab kreeka keeles ’jagamatu’ –, siis Gadget’i-järgses maailmas olid aatomid laiali pudenenud. Üliväikeste piljardikuulikeste keerise asemel oli meil nüüd ühtäkki üheskoos hingav sündmustekangas. Aatomi asemel sai reaalsuse põhiühikuks elementaarne tunnetusakt. Kellavärgist sai mõte.

Minu tee Jungini on kulgenud läbi isiklike kannatuste ja katsumuste. 2017. aasta suvel raksatas mu sõltlaseajju Kanada kliinilise psühholoogi Jordan Petersoni lühilause: „Purgatoorium on reaalne psühho-geograafiline piirkond.“ Peterson, kes – nagu keegi kuskil tabavalt tähendas – on sisuliselt „Jung massidele“, suunas mind sellesama maksiimiga fenomenoloogilise filosoofia juurde. Petersoni teemärgil olid sõna otseses mõttes transformatiivsed tagajärjed. Ma hakkasin pikapeale aduma, et mu elu rajaneb teatud metafüüsilistel alusoletustel, et needsamad oletused on mu kannatuste peapõhjuseks ja et nendest oletustest on võimalik lahti lasta.

ilmus Postimehe vahel samanimelise ajalehe esimene number. Täna oleme jõudnud väikese juubelini, leht ilmub neljakümne viiendat korda. Carl Gustav Jungist oleme sel aastal rääkinud põhjalikumalt juba Bernardo Kastrupi, Richard Tarnase („Teine teljeajastu“; TT#42, 5.24) ja Tom Cheethamiga („Südame mõte“; TT#44, 8.24). Täna tuleme ta juurde jälle tagasi. Sedapuhku on vestluspartneriks Madis Kalmet, kelle lavastusele „Ohtlik meetod“ me Kaiega möödunud aasta kevadel Rakveres pikalt plaksutasime. „Paljud teatriinimesed peavad Jungi oma hingesugulaseks,“ tunnistab ta meie tänases usutluses.

Kvantrevolutsiooniga riimuv fenomenoloogiline filosoofia ütleb meile, et ülim reaalsus ei koosne mitte aineosakestest, vaid „fenomenidest“, s.o nähtustest, nii nagu me neid tajume. Asjaolu, et me Google Maps’ist purgatooriumi ei leia, ei tee puhastustulle kukkunud inimese elu karvavõrdki kergemaks. Tervenemiseks, manitses Peterson, peame lähtuma sellest, et materiaalsed elemendid, mida me peame vaikimisi kõige reaalsemateks asjadeks, on tegelikult millegi palju fundamentaalsema teisejärgulised tõmmised. See fundamentaalsem nähtus on Petersoni sõnul võimalus (või lootus), mida me tajume kõigepealt tähendusena. „Tähendusetus takistab täisverelist elu ja on seetõttu samaväärne haigusega. Tähendus muudab talutavaks väga paljud asjad – võib-olla isegi kõik asjad,“ sekundeerib talle juba Jung ise.

Nii see rännak siis laias laastus algaski, 2018. aasta märtsis oli Kuku Raadio eetris Tähenduse teejuhtide esimene vestlusring „Füüsikud ja margikogujad“, kaks ja pool aastat hiljem ilmus Postimehe vahel samanimelise ajalehe esimene number. Täna oleme jõudnud väikese juubelini, leht ilmub neljakümne viiendat korda. Carl Gustav Jungist oleme sel aastal rääkinud põhjalikumalt juba Bernardo Kastrupi, Richard Tarnase („Teine teljeajastu“; TT#42, 5.24) ja Tom Cheethamiga („Südame mõte“; TT#44, 8.24). Täna tuleme ta juurde jälle tagasi. Sedapuhku on vestluspartneriks Madis Kalmet, kelle lavastusele „Ohtlik meetod“ me Kaiega möödunud aasta kevadel Rakveres pikalt plaksutasime. „Paljud teatriinimesed peavad Jungi oma hingesugulaseks,“ tunnistab ta meie tänases usutluses.

                                                                 ...

                                                 Teater ja psühhoanalüüs

Freud ja eriti Jung on teatrit väga oluliselt mõjutanud. Paljud teatriinimesed peavad Jungi oma hingesugulaseks. Teater ja psühhoanalüüs lähenesid teineteisele 1960. aastate üldise vaimse tõusu ajal, mis puudutas muusikat ja kõiki teisi kunstivorme ning millel olid laiaulatuslikud tagajärjed ühiskonnaelule tervikuna. Teatriellu jõudsid uued tuuled Poola lavastajate Jerzy Grotowski ja Tadeusz Kantori kaudu, kes olid avastanud endale psühhoanalüüsi ja psühhiaatria.

Seal tulevad kahe mehe vastuolud selgelt esile. Jung heidab Freudile ette, et kuivõrd viimase arvates peab kõik olema teaduslikult põhjendatud ja defineeritud, siis on psühholoogia sisuliselt meditsiini osa. „Kas tõesti, härra Freud,“ küsib Jung näidendis, „on olematu kõik see, mida me ei suuda defineerida, käega katsuda ja silmaga näha?“ Erinevalt oma mentorist Freudist tunnustas Jung asju, mida pole võimalik mõõta ja katsuda – kõigepealt individuaalset ja kollektiivset alateadvust. Freudi ja Jungi konflikt on seega põhimõtteline ja sel on kaugeleulatuvad tagajärjed.

Teatris haakuvad Freudi ja Jungi teooriad alateadvusest eelkõige lavatöö väga olulise eripäraga – nimelt ümberkehastumisvõimega. Milliste vaimsete võtetega me muudame oma isiksust, et saaksime laval kehastada kedagi teist? Freud ja Jung saavad siin asjadest erinevalt aru. Kui Freud põhjendas kogu inimpsüühikat seksuaalsusega, siis Jungi käsitus oli märkimisväärselt avaram. Sellest kõigest on pikemalt juttu Christopher Hamptoni näidendis „Ohtlik meetod“, mille ma lavastasin eelmisel aastal Rakvere teatris.

Seal tulevad kahe mehe vastuolud selgelt esile. Jung heidab Freudile ette, et kuivõrd viimase arvates peab kõik olema teaduslikult põhjendatud ja defineeritud, siis on psühholoogia sisuliselt meditsiini osa. „Kas tõesti, härra Freud,“ küsib Jung näidendis, „on olematu kõik see, mida me ei suuda defineerida, käega katsuda ja silmaga näha?“ Erinevalt oma mentorist Freudist tunnustas Jung asju, mida pole võimalik mõõta ja katsuda – kõigepealt individuaalset ja kollektiivset alateadvust. Freudi ja Jungi konflikt on seega põhimõtteline ja sel on kaugeleulatuvad tagajärjed. Kui lähtume Freudi kombel üksnes meditsiinilisest mudelist, siis pole psühholoogias kohta ei religioonil ega mütoloogial, ammugi mitte alkeemial ja muul esoteerikal, mille vastu Jung eriti elu teises pooles järjest suuremat huvi tundma hakkas. Freud pelgas üle-eelmise sajandivahetuse äärmiselt materialistlikus vaimses kliimas, et liigne esoteerikahuvi kahjustab psühholoogia tõsiseltvõetavust. „Varsti öeldakse, et me oleme lihtsalt mingisugused okultistid ja šarlatanid,“ viskab ta näidendis Jungile nina peale. Ometi võime täna öelda, et see, millest Jung oma pika elu jooksul kirjutas, on osutunud väga viljakaks ja tõeseks.

                                                   Püha teater

Legendaarse Poola lavastaja Jerzy Grotowski (1933–1999) sõnul pole teatritegemiseks vaja kostüüme, lavakujundust ega -valgustust, muusikat, isegi mitte teksti. Kui asi oleks ainult visuaalses trikitamises, ei jõuaks teater kunagi konkureerida ei kino ega televisiooniga. Teatrit defineeriv tunnus on Grotowski sõnul juured, mis ulatuvad rituaalide ja müütide igitoitvasse pinnasesse.

Grotowski nõudis näitlejatelt, et nad avaksid enda täielikult rollile, nii et see saaks neisse päris sisse imbuda. „Seda, mida ta tegi, ei ole võimalik käsitleda üksnes kunstilistes kategooriates. Töö temaga tõi kaasa minu täieliku transformatsiooni, mitte ainult näitleja, vaid ka inimesena,“ ütles Grotowski kohta tema trupi kauaaegne liider. Grotowski püüdles oma pühas teatris selle poole, et iga etendus oleks omalaadne ohverdusriitus, kus näitlejad end publiku ees oma sisemise tuumani paljaks kisuvad. Õnnestunud lavastus kujutab endast liiklusvahendit, mis sõidutab kogu saali kollektiivsesse alateadvusesse.

Eesti teatris on Jungist olnud väga mõjutatud Evald Hermaküla, Jaan Tooming ja muidugi Mati Unt, kes tõlkis juba 1995. aastal Jungi „Tänapäeva müüdi“, mis on esimene Jungi eestikeelne tõlge. Nad kõik said algimpulsi Poola teatri plahvatuslikust avanemisest, mille järelkaja jõudis Eestisse juba 1960. aastate lõpus. See avas Eesti teatris uue ajastu. Kui mina 1970. aastate lõpus lavakunstikateedrisse õppima läksin, käis Tartus möll juba täie hooga. Tooming lavastas 1969. aastal Kitzbergi järgi tehtud näidendi „Laseb käele suud anda“, millele järgnesid „Kauka jumal“ ja „Põrgupõhja uus Vanapagan“. Hermaküla tõi samal ajal lavale Paul-Eerik Rummo legendaarse „Tuhkatriinumängu“. Eesti teatriuuenduse märgiline lavastus oli veel Toominga ja Hermaküla ühistöö „Ühte laulu tahaks laulda...“ (tuntud ka kui Suitsu-õhtu Kirjanike Majas). Me sõitsime, käisime, vaatasime seda kõike suu ammuli. Hakkasime Grotowskit uurima, tegime tema harjutusi ning jõudsime sealt edasi Freudi ja Jungini. Tol ajal polnud neist midagi tõlgitud ja saksakeelses terminoloogias orienteerumine oli omaette väljakutse. Seda enam mõjutas lavastajaid, näitlejaid ja teatritudengeid Peter Brooki „Tühi ruum“, mille tõlkis Malle Klaassen ja mis ilmus 1972. aastal Loomingu Raamatukogus.

Foto: Markus Tamm, akvarell Kaie Metsla

                                             Ülekanne ja katarsis

Teatrietenduses kaob lineaarne aeg ja ruum. Laval on võimalik luua unenäotaoline olukord, kus me kohtame olematuid tegelasi, surnud inimesi, võime heita pilgu tulevikku jne. See on müstiline maailm, kus teadvus ja alateadvus omavahel segunevad ja üksteist mõjutavad. Freudi ja Jungi sõnutsi sisaldab alateadvus asju, mida meie teadlik mina üritab endast eemale tõrjuda, olgu need siis pahelised instinktid, meeletud hullused või midagi muud. Teadvus lükkab need eemale, ent need ei kao, vaid annavad endast märku mitmesuguste komplekside ja psühhopatoloogiatena.

Mis puutub kollektiivsesse alateadvusesse, siis võrdleb Jung seda jumala fenomeniga ja ütleb, et sellega ei tohigi päriselt kokku saada. Kui sa siiski üritad, hävitad sa enda. Ka piiblis öeldakse, et Jumalat ei või keegi näost näkku näha, ta ilmutab end meile põleva põõsa, inglite, prohvetite või muude märkide kaudu. Jungi järgi on kollektiivne alateadvus meis peituv suur tundmatu jõud, millest lähtuvad isikuülesed impulsid, taipamised ja teadmised. Me ei suuda seda kunagi täielikult hoomata ja ei tohi seda eespool mainitud põhjustel üritadagi. Kollektiivne alateadvus on Jungi sõnul jumala peegeldus meie sees. Öeldakse ka nii, et kollektiivne alateadvus on meid ümbritsev infokeskkond, kust tundlikumad inimesed ammutavad rohkem teadmisi. Need teadmised on meie ümber kosmoses ja universumis kogu aeg olemas.

Mis puutub kollektiivsesse alateadvusesse, siis võrdleb Jung seda jumala fenomeniga ja ütleb, et sellega ei tohigi päriselt kokku saada. Kui sa siiski üritad, hävitad sa enda. Ka piiblis öeldakse, et Jumalat ei või keegi näost näkku näha, ta ilmutab end meile põleva põõsa, inglite, prohvetite või muude märkide kaudu. Jungi järgi on kollektiivne alateadvus meis peituv suur tundmatu jõud, millest lähtuvad isikuülesed impulsid, taipamised ja teadmised. Me ei suuda seda kunagi täielikult hoomata ja ei tohi seda eespool mainitud põhjustel üritadagi. Kollektiivne alateadvus on Jungi sõnul jumala peegeldus meie sees.

                                             Kaasaskantav Jung

Me elame postjungiaanlikus maailmas, kus sellistest ideedest nagu kollektiivne alateadvus, arhetüübid, kompleksid, introvertsus, ekstravertsus ja sünkroonsus on saanud nüüdisaegse tunde- ja mõtteviisi orgaaniline osa. Veelgi olulisem on Jungi kultiveeritud arusaam vaimse tervise ja tervenemise spirituaalsest mõõtmest. Freudi ja Jungi ellukutsutud süvapsühholoogia kujutab endast moodsa vaimulaadi kahe põhilise alussamba – ratsionalistlik-mõistusliku valgustusajastu ja hingestatud romantismi – kaalukate tagajärgedega sünteesi.

Jungi ingliskeelses kogutud teoste sarjas on kakskümmend köidet, mille teemad ulatuvad praktilisest psühhoteraapiast alkeemiani. 1971. aastal pani USA võrdleva mütoloogia ja usundiloo õpetlane Joseph Campbell ühtede kaante vahele kopsaka kogumiku „The Portable Jung“, milles on Jungi viisteist tähtsamat kirjatööd alates „Elustaadiumitest“ kuni „Vastuseni Iiobile“ ja kaks aastat enne surma ilmunud esseeni „Sünkroonsusest“.

Jungil „asuvad“ needsamad kosmilised teadmised kollektiivses alateadvuses. Ta käis muuhulgas Aafrika hõimude hulgas ja veendus seal, et ilma igasuguse lääneliku koolihariduseta pärismaalane võis väljendada filosoofilisi mõtteid, mis oleksid võinud vabalt kuuluda Kantile, Schopenhauerile või Nietzschele. Tekib küsimus, kust need mõtted tulevad ja kus need seosed luuakse? Ka mul on teatriinimesena sarnaseid kogemusi. Ma ei ole lugenud läbi kõiki maailma tarku raamatuid, mu tipuks jäi konservatooriumi lavakunstikateeder. Ometi on ka mind proovis vaimustuse ja inspiratsiooni hetkedel tabanud valgustuslikud taipamised, mingisugune minust kõrgem tarkus, mis on tekitanud kogu trupis vau-efekti. Mu käest on siis küsitud: „Kust sa seda tead?“ Ma olen olnud sunnitud vastama: „Ma ei tea, kust ma seda tean, see lihtsalt tuli kuskilt.“

Individuaalse ja kollektiivse alateadvuse kõrval seostub teatriga tihedalt veel üks jungiaanliku psühholoogia võtmemõiste – ülekanne, see on mingil määral kogu psühhoanalüüsi põhi, millega alustas omal ajal Freud. Asi käib põhimõtteliselt nii, et psühhoanalüütik ütleb oma hoolealusele: „Sina oled patsient, mina olen sinu raviarst. Istu nüüd siia ja räägi välja oma afektid ja kompleksid, mis sul elada ei lase. Mine sinna, kus sa haiget said.“ Kui patsient rääkima hakkab, toimub Jungi terminoloogias ülekanne analüütikule, kelle peegeldus on omakorda vastuülekanne.

Teatris käib asi põhimõtteliselt samamoodi. Laval pole muidugi mitte psühhoanalüütikud, vaid näitlejad, kelle tegelaskujud avavad samasuguse teraapilise ülekandega need probleemid, millega vaatajad saalis samastuda saavad. Kui tihti nutavad inimesed teatris, kuigi nende elust ju otseselt ei räägita, ometi seostavad nad näidendi tegelaste elu omaenda isiklike traumade ja kannatustega. Samal ajal toimub ka vastuülekanne saalist lavale, mida on tajunud kõik näitlejad, kes on kordki tundnud, et õnnestunud etenduse puhul tekkib ruumi teistsugune vaimne energia. Näitlejates muutub ühtäkki kõik väga kergeks, lihtsaks ja mõjuvaks. Mis pealtvaatajatesse puutub, siis oleme kõik kogenud, et pärast head etendust või filmi on kuidagi kerge olla. Miski oleks minus justkui paika loksunud. Teatri teraapiline mõju avaldubki sellistes hinge puhastavates elamustes, mida vanad kreeklased nimetasid katarsiseks.

Foto: Markus Tamm

                                                Enesekssaamine

Veel üheks teatri jaoks erilist tähtsust omavaks jungiaanliku psühholoogia põhimõisteks on persona (kreeka keeles ’mask’). Jung mõistab persona all seda kuvandit meist, mida me tahame endast teistele jätta. Näitleja on siin erijuhtum, kes peab karjääri jooksul kehastuma tohutult paljudeks erinevateks karakteriteks, aga põhimõtteliselt võib iga inimest võtta kui erinevate persona’de kimbukest. Ma olen kodus abielumehena üks, tööl lavastajana teine, siin intervjueeritavana kolmas jne. Probleemid ja patoloogiad algavad siis, kui üks ja sama persona kõikides elusituatsioonides domineerima kipub, kui tenor ei tulegi esimese armastaja rollist välja, kui ma tahan lavastama hakata ka oma intervjuud.

Kui inimene on erinevate persona’de kogum, tekib paratamatult küsimus, kus on siis ikkagi isiku tuum, kes on see päris mina? Suurem osa meist arvab vististi, et päris mina on see, kellega me oma pidevat sisedialoogi peame. Jung ei ole seda meelt. Kõigepealt ei räägi ta mitte „päris minast“, vaid Egost ja Isest (Selbst) – esimene neist on meie eelmainitud dialoogipartner, teine aga seesmine teejuht. Graafiliselt kujutakse Iset sageli ringina ja Egot selle ringi väikese keskpunktina. Iva on selles, et Ise on Egost palju suurem, „asub“ kuskil kaugemal Ego taga ning sulab isiku äärealadel kokku kollektiivse alateadvusega. Jung peab elu suurimaks eesmärgiks endakssaamist, sellesama Ise juurde jõudmist.

See on väga keeruline ülesanne, sest tegelikult me ei tunne iseennast. Elu jooksul on meie tuumikule kogunenud kihtide viisi mälestusi, traumasid, valesid ja vigureid, mis kallutavad meie elu- ja enesetunnetust, nii et puhta peegelpildini iseendast on meil pea võimatu jõuda. Ent aeg-ajalt annab alateadvuslik Ise endast ometi märku. Näitleja tunneb selle ära, kui tal roll õnnestub. Ma olen nii näitleja kui lavastajana kogenud olukorda, kus näidendis hakkab kõik korraga elama. See tähendab, et mind ei juhi sel hetkel enam mu teadvuslik Ego, vaid alateadvuslik Ise. Kui ma olen rolliga piisavalt tööd teinud ja sellesse sisse elanud, võib ühel hetkel tekkida tegelaskujuga täielik samastumine. On nii, nagu võtaks roll mu üle ja hakkaks ise mängima, seda kuni kõige pisemate žestideni. Tegelaskuju ärkab järsku ellu, on täiesti tõeline. Ma teen ühtäkki midagi, mida ei suuna mu mõistuslik alge. Mind justkui juhitaks väljast, kanal alateadvusesse ja Isesse on avanenud ning ma olen oma rolliga ühte sulanud.

kes on see päris mina? Suurem osa meist arvab vististi, et päris mina on see, kellega me oma pidevat sisedialoogi peame. Jung ei ole seda meelt. Kõigepealt ei räägi ta mitte „päris minast“, vaid Egost ja Isest (Selbst) – esimene neist on meie eelmainitud dialoogipartner, teine aga seesmine teejuht. Graafiliselt kujutakse Iset sageli ringina ja Egot selle ringi väikese keskpunktina. Iva on selles, et Ise on Egost palju suurem, „asub“ kuskil kaugemal Ego taga ning sulab isiku äärealadel kokku kollektiivse alateadvusega. Jung peab elu suurimaks eesmärgiks endakssaamist, sellesama Ise juurde jõudmist.

                                               Esimene õppetool

„Meie majas on palju tube ja veel rohkem aknaid,“ kirjutab oma peateoses „Re-Visioning Psychology“ USA psühholoog James Hillman, kes selgitab Jungi ideid paremini kui keegi teine (kaasa arvatud Jung ise). Hillman tahab selle kujundiga ütelda, et me näeme maailma väga erinevatest vaatenurkadest: eetilisest, poliitilisest, poeetilisest jne. See ei ole seisukoht, mis tekitaks suuri vaidlusi, sest akadeemiline tööjaotus on korraldatud just nii – meie ülikoolides on arsti-, kirjandus-, politoloogia... ja psühholoogia teaduskonnad või õppetoolid.

Niipea kui jutt läheb psühholoogiale ehk hingeteadusele (psyche + logos), eristub poleemilise konstitutsiooniga Hillman järsult oma kolleegidest. „Psühholoogia ei saa kunagi olla üks teaduskond teiste seas,“ jätkab ta samas, sest psüühe (hing) ei ole teadmiste objekt (an object of knowledge), vaid filter, läbi mille me kõnealust objekti tajume ja tunneme (a way of knowing the object). See on see, tänu millele me teame, et me midagi teame.

                                                Tänapäeva müüt

Kui teadvus ja alateadvus astuvad omavahel sünergilisse suhtesse, tekib Jungi sõnul mana-isiksus („mana“ viitab siin üleloomulikule jõule mitmesuguste Okeaania rahvaste uskumustes). Selliseid isiksusi on olnud ajaloos väga vähe ning neist on saanud suurkujud – prohvetid, imeravitsejad ja pühakud. Jungi mana-isik on sisult sarnane Nietzsche Übermensch’iga, mõlema kanalid on lahti ja ülejäänud tajuvad neid teistsugustena, nad ise ei pruugi endale sellest alati aru andagi. Me võime mõningate mööndustega väita, et väga, väga andekas näitleja on ka nagu mana-isiksus. Tihti on nii, et kuigi etenduses on kümmekond osatäitjat, elab publik neist kaasa ainult ühele, kusjuures see näitleja ei pruugi olla isegi pearollis. Ta lihtsalt lummab oma olemasoluga. See on muidugi väga lihtsustatud näide sellest, et kui kellelegi on midagi antud, siis paistab see ka välja.

Jung on rõhutanud seda, et usk jumalasse peab rajanema isiklikul kogemusel. Kogemuslik usuelu nõuab aga vahendajaid, ta kasutab just terminit „vahendaja“. Meie ajal on vahendajaid väheks jäänud. Viimane suurim oli Jeesus Kristus. „Tänapäeva müüdis“ pakub Jung välja, et uuteks vahendajateks võivad olla UFO-d. Teda ei huvita selles teoses mitte UFO-de reaalsus või ebareaalsus, vaid selliste kogemuste psüühiline tähendus – märk sellest, et on olemas mingisugune suurem vaimsus, jõud, energia... tehnoloogia.

                                           Haigus, mis me oleme

„The Illness That We Are: A Jungian Critique of Christianity“ on raamat, mille kirjutas Kanada katoliku preester ja jungiaanlik psühhoanalüütik John P. Dourley (1936–2018). Dourley ja Jungi sõnutsi kuuluvad religioossed kogemused inimeseksolemise stardipaketti. Need võtavad erinevates traditsioonides ja subkultuurides erineva vormi, aga me ei saa neist üle ega ümber. Asjaolu, et tänapäeval on läänes kristluse asemel koha sisse võtnud mitmesugused poliitilised religioonid, ei muuda põhimõtteliselt midagi.

Jung heidab Dourley sõnul kristlusele ja teistele monoteistlikele religioonidele ette sisseehitatud kalduvust langeda fundamentalismi lõksu, mis tuleneb sellest et preesterkond hakkab pühakirja tõlgendama sõnasõnaliselt. Nagu näitab tuure koguv kultuurisõda, jagavad sedasama eelsoodumust ka nende asemele ja kõrvale kerkinud poliitilised usundid. Lühidalt: me peame meeles pidama, et piibel pole mitte ajalooõpik, vaid ajahambale vastu pidanud luulekogu.

Eelmise sajandi suurim vahendusakt oli ilmselt Neitsi Maarja ilmumine Fátima külas Portugalis. Esimest korda ilmus Jumalaema kolmele karjuslapsele 1917. aasta 13. mail. Maarja ütles neile, kes ta on, ja palus, et lapsed tuleksid kuuel järjestikusel kuul 13. kuupäeval, sama tammepuu juurde temaga kohtuma. Kuuendal ilmumisel 13. oktoobril 1917 tuli tamme juurde vähemalt 50000 inimest, kellele Neitsi Maarja kinnitas, et suur sõda lõppeb peagi. See on tõestatud vahendus – 50000 inimest ei saanud kõik korraga eksida.

Praegu on meil tuhandeid usulahke ja kõikvõimalikke sekte, kes kõik tõlgendavad piiblit üksteisest veidi erineval moel, aga üldiselt on rahvas religiooni suhtes leigeks muutunud. 21. sajandi intellektuaalses maailmas on meil piisavalt põhjust suhtuda usupropagandasse ja jutlustesse üsna irooniliselt. Meil on vaja mingit suuremat tõestust. Mind isiklikult ei veena paksukõhuline pastor kuskil koguduse ees, kes jahvatab sellest, kui suur on Jumal, mida ta kõik teeb ja kuidas ta meid armastab. Reaalses elus näen ma paraku, et inimesed tapavad üksteist ja maailm on hävingu künnisel. Kui Jumal on kõikvõimas, siis miks ta ei sekku? Mul on vaja suuremat jumalatõestust, kui seda on üleskutse: usu, Jumal on hea! Tänapäeva haritud inimesele ei pääse enam anakronistliku piiblitõlgendusega ligi ja seetõttu jäävadki paljudesse ususektidesse tihtipeale pisut ühekülgsed või -vaatelised inimesed.

Praegu on meil tuhandeid usulahke ja kõikvõimalikke sekte, kes kõik tõlgendavad piiblit üksteisest veidi erineval moel, aga üldiselt on rahvas religiooni suhtes leigeks muutunud. 21. sajandi intellektuaalses maailmas on meil piisavalt põhjust suhtuda usupropagandasse ja jutlustesse üsna irooniliselt. Meil on vaja mingit suuremat tõestust. Mind isiklikult ei veena paksukõhuline pastor kuskil koguduse ees, kes jahvatab sellest, kui suur on Jumal, mida ta kõik teeb ja kuidas ta meid armastab. Reaalses elus näen ma paraku, et inimesed tapavad üksteist ja maailm on hävingu künnisel.

                                                         Tolstoi

Tolstoi oli väga suur mõtleja. Ta oli nagu Jungki kõikide religioonide suhtes tolerantne ega rippunud dogmaatiliselt ühe maailmavaate või usutunnistuse küljes. Seetõttu tekkisid tal õigeusu kirikuga probleemid. Suurvaimud saavad aru, et kõik usud on teatud mõttes võrdsed. Mütoloogiad ja antiikaega või veel kaugemale minevikku ulatuvad legendid on osa inimkonna ja inimvaimu arengust, nad kõik eksisteerivad üksteise kõrval ja järel. Me ei saa öelda, et üks neist on ainuõige ja teised kõik valed. Nad on kõik osa meie kollektiivsest alateadvusest. Mesopotaamiast ja Egiptusest alguse saanud mõtte- ja tundelaadid tiksuvad meis edasi, nad on toonud meid siia, nad on teinud meist need, kes me praegu oleme. Me ei saa globaliseeruvas maailmas teha enam nägu, et ristiusk on kõige ülim tipp.

                                                    Dostojevski

Praegu on mul tema suhtes tekkinud tõrge. Minu vastumeelsus putinliku režiimi vastu on kandunud üle kogu vene kultuurilisele pinnasele. Mulle tunduks praegu natuke reetmisena, kui ma hakkaksin tegelema Tolstoi või Dostojevskiga, olgugi et nemad pole muidugi milleski süüdi. Nad eristuvad totaalselt stalinlikust või putinlikust mõtteviisist, mis minus selle antipaatia on tekitanud.

Noorpõlves loetud Dostojevski avaldas mu psüühikale ning vaimsele ja intellektuaalsele maailmale määratut mõju. Dostojevski näitas mulle elu nii räiges tõesuses, et minus kadus idealism inimhinge hiilgusest ja pühadusest. Ma nägin, et klantsi pealispinna taga on meis kõigis peidus Smerdjakovid, Fjodor Pavlovitšid ja Stavroginid – saatan on igaühe hinge oma pesa pununud. Siin on jälle oluline kokkupuutepunkt Jungiga, kes on öelnud, et kui meil on puu, mille latv küündib taevasse, siis peavad selle juured paratamatult ulatuma põrgusse. Helgemat poolt tasakaalustab alati tume, ja üldiselt kipub olema nii, et mida heledam on valgus, seda tumedam on pimedus. Armastusväärse kolleegi ja tubli pereisa sisemuses võib elada sarimõrvar, keda tunneb ainult ta ise. Dostojevski pistab meile peegli nina alla ja ütleb: „Vaadake nüüd oma mõrtsukalikku nägu ka.“ Jung teeb sedasama, ta ütleb, et iga persona’ga käib kaasas vari – see osa isiksusest, mida ta peab vastuvõetamatuks ja endas alla surub, ent mis ei kao sellegipoolest kuhugi.

Noorpõlves loetud Dostojevski avaldas mu psüühikale ning vaimsele ja intellektuaalsele maailmale määratut mõju. Dostojevski näitas mulle elu nii räiges tõesuses, et minus kadus idealism inimhinge hiilgusest ja pühadusest. Ma nägin, et klantsi pealispinna taga on meis kõigis peidus Smerdjakovid, Fjodor Pavlovitšid ja Stavroginid – saatan on igaühe hinge oma pesa pununud. Siin on jälle oluline kokkupuutepunkt Jungiga, kes on öelnud, et kui meil on puu, mille latv küündib taevasse, siis peavad selle juured paratamatult ulatuma põrgusse. Helgemat poolt tasakaalustab alati tume,

                                                   Anima ja animus

Anima ja animus on persona ja varju kõrval jungiaanliku psühholoogia teine põhipolaarsus – mehes on naise omadused (anima) ja naises mehe omadused (animus). Need on nagu yin ja yang, mille vastandvärviga ringid sümboliseerivad kummagi sees sisalduvat vastandpoolust ning mille looklev eraldusjoon viitab nende sujuvale üleminekule – üks ei saa eksisteerida ilma teiseta. Kui yin’i ja yang’i märgis on must ja valge ala võrdsed, siis meie eludes on anima ja animus sageli tasakaalust väljas.

Jung kirjutab, et üsna tihti on väga mehelikus ja tugevas natuuris peidus äärmiselt tundlik hing, ja ka vastupidi, väga delikaatses ja hillitsetud hinges võib olla varjul tohutult brutaalne pool. Kui me endale oma hinge vastandpoolustest aru ei anna, tekivad meil varem või hiljem vastassugupoolega probleemid. Naiseliku alge küüsis olevad mehed kalduvad haavata saanud tunnete ajel tagasi tõmbuma, meheliku alge püünises siplevad naised kipuvad seevastu ründama.

Igas mehes ja naises on mõistuslik mehelik animus ning intuitiivne naiselik anima. Jungi järgi on meie patriarhaalses kultuuris esimese tähtsust tugevasti ülehinnatud. Tema sõnul ei jõua mees ilma intuitiivse, emotsionaalse ja tunnetusliku pooleta kuhugi. Seepärast on ka mehele üldjuhul vaja kõrvale naist, kes aitaks oma sisemise tunnetuslik-nägemusliku poolega mehe mõistusliku asja lõpuni viia. Mees laseb noole, aga naine juhib selle märgini. Me peame usaldama oma sisetunnet, mõistusest üksi ei piisa ei meestele ega naistele, rõhutab Jung.

                                                    Erakõnelused

Selle aasta alguses tuli mul Draamateatris lavale näidend „Erakõnelused“, mis kuulub Ingmar Bergmani „Perekonnatriloogiasse“. Pole kahtlust, et Jung on Bergmani väga palju mõjutanud, viimane on seda ise tunnistanud. Bergman on mind kaua köitnud. Ma olen lavastanud tema näidendid „Pärast proovi“ ja „Nagu peeglis“. Bergman on samamoodi nagu Jung tunnetuslikult ambivalentne, tal ei ole ühtainust tõde, pole ühte domineerivat religiooni, ühte läbivat teooriat või filosoofiat. Tänapäeva väga spetsialiseerunud akadeemilises maailmas ütleb üks, et mina olen Kanti jünger, õpetan teda, olen professor ja edastan seda tõde. Teine räägib jälle samasuguse entusiasmiga Platonist. Minu arusaamist mööda kujutab suurem vaimne maailm endast aga pigem hiiglaslikku kollaaži, kust me ammutame nii palju, kui kellegi vaim parajasti võtab. Mina ei saa suurest osast filosoofiast mõhkugi aru, minu jaoks on see selline abrakadabra. Teine võib selle peale öelda, et ma olen rumal. Olgu siis nii, eks ma nokin nii palju, kui hammas peale hakkab.

                                                   21. sajandi Kristus

Ameerika katoliikliku teoloogi Ewert Cousinsi raamat „Christ of the 21st Century“ nägi trükivalgust 1994. aastal. Richard Tarnase („Teine teljeajastu“; TT#42, 5.24) sõnul on teose pealkiri mõnevõrra eksitav, sest Cousins ei keskendu seal üksnes kristlusele, vaid rõhutab, et teisel teljeajastul tuleb arvestada maailma filosoofilise ja religioosse maastiku kogu mitmekesisusega.

Teise teljeajastu idee kasvas Tarnase sõnutsi välja Cousinsi ja tema kolleegi Thomas Berry mõttevahetusest. Esimesel teljeajastul (ca tuhat aastat enne Kristust) tekkis käsitus transtsendentsist (sealpoolsusest). Suured maailmareligioonid, mida võib selles kontekstis pidada sealpoolse sfääriga suhtlemise protokollideks, on seni arenenud üksteisest võrdlemisi lahus. Viimaste aastakümnete hoogne üleilmastumine on meid Cousinsi ja Berry järgi toonud aga teise teljeajastu künnisele. Selles olukorras võib Jung, kes otsib religioossete kogemuste arhetüüpset algallikat, olla eriti asjakohane.

Bergman oli pärit kristlikust perest. Tema isa oli kõva käega puritaanlik pastor. Bergman kujutab oma karmi lapsepõlve 1982. aasta filmis „Fanny ja Alexander“. Nimetatud põhjustel võttis Bergman kodust kaasa suure sisemise protesti türanliku isa ja tema usu vastu. Täismehena hakkasid religioossed probleemid talle uuesti huvi pakkuma. See sisemine pinge, et ta ei ole üks, teine ega kolmas, teebki ta väga huvitavaks.

Mind on põhjamaade kirjandus ja teater paelunud terve elu, eelkõige Bergman, aga ka Hamsun, Ibsen, Sillanpää ja Strindberg. Ma tunnen nendega hingesugulust. Me elame siin nagu nemadki üle kaamost, põhjamaist surutist, pimedust, talve ja külma. See annab meile mingisuguse ühise arhetüüpse tunnetuse. Tammsaare sobib samasse loetellu. Ma tunnen Hamsuni, Strindbergi ja teiste loomingus ära meie Andresed, Pearud, Karinid ja Indrekud. Strindbergist panin ma kunagi kokku näidendi „Unenägude sinine torn“. Mul oli võimalus ööbida tema tornitaolises korteris Stockholmis. Praegu on seal muuseum, mille ühes toas võivad Strindbergi vastu lähemat huvi tundvad inimesed ka öö mööda saata. Mul õnnestus 1990. aastate keskpaiku teatriliidu kaudu see võimalus välja ajada. Uurisin seal Strindbergi käsikirju ja päevikud. Tal oli palju naisi ja ta oli väga kummaliste kompleksidega mees, kellel oli minu meelest rohkem alateadvust pinnal, kui ta valitseda suutis.

                                           Müüdid ja arhetüübid

Jungi järgi võib kõrval kohvikulauas istuv meeskodanik olla väga vabalt Heraklese, Agamemnoni või Tutanhamoni arhetüübi peegeldus või järelkaja. Arhetüübid on Jungi sõnul korduvad mustrid. Kõikides kultuurides on suhteliselt sarnased legendid ja müüdid, milles esinevad inimtüübid aina korduvad, olgu meil siis tegemist Austraalia aborigeenide, Amasoonia indiaanlaste või mistahes teiste rahvakildudega. Muidugi on arhetüüpsed inimtüübid sarnased vaid oma kõige põhilisemates piirjoontes, nad varieeruvad aegade jooksul vastavalt sellele, kuidas me tunnetame iseennast ja ümbritsevat maailma. On ütlematagi selge, et võrreldes omaaegsete siinmail elanud metsarahvastega, oleme meie mitmete aastasadade jooksul lisanud põhimustritele aina uusi ja uusi kultuurilisi kihistusi, üha uusi vaimseid ja ühiskondlikke teadmisi.

Jung ütleb sarnaselt Shakespeare’iga, et „maailm on lava ja mehed-naised kõik vaid näitlejad“. Mina mängin siin praegu kedagi, keda intervjueeritakse. See on mu hetke persona. Ent lisaks suurele maailmalavale on meil veel ka siselava, kuhu teatud stimulaatorite toimel hüppavad alateadvusest näitlejad, kelle olemasolust meil enne nende ilmumist õrna aimugi polnud. Juhtub midagi ja me sooritame täiesti mõistusevastase teo, hakkame tänaval karjuma, haukuma, virutame klaasi vastu seina, haarame kellegi kõrist, teeme midagi, mida me ei jõua pärast ära kahetseda. See tuleb kuskilt sügavalt seest ja Egol – selsamal häälel, kellega me oma pinnadialoogi peame – puudub järsku toimuva üle igasugune kontroll. Alkohol toob meie seest alailma välja hirmuäratavaid ja jõledaid tegelaskujusid. Püha Franciscus ütles selle kohta, et igaühe sees elab eeslike ja meil kõigil lasub kohustus oma eeslit talitseda.

Jung oli äärmiselt avatud natuur ja rabavalt erudeeritud inimene. Tal oli doktorikraad arstiteaduses, ta tundis põhjalikult erinevate tsivilisatsioonide ajalugu, oskas ladina, kreeka, inglise, prantsuse, itaalia ja saksa keelt. Jung on üks meie kultuuriloo suurkujusid, keda on minu arvates häbematult vähe pjedestaalile tõstetud. Küll on sinna aga upitatud terve trobikond väikesemaid vennikesi. Tema panus meie kultuuri on olnud meeletu. Kui mitmekülgne ta oli! Ta käis Aafrikas hõimude juures, viis ennast koos nendega transsi ja osales nende rituaalides. Ta tuli omal jõul välja rängast psühholoogilisest kriisist – tohutu vaim, tohutu suurvaim.

                                             Kultuuriloo suurkuju

Jung võttis tõsiselt nii alkeemikuid, okultiste, šamaane kui ka UFO-sid. Ta suri 1961. aastal, kui UFO-dest avalikult peaaegu ei räägitud. 1950. aastatel hakkasid Ameerikas levima jutud, et keegi on kusagil midagi näinud, midagi on kuskil alla kukkunud jne. Alguses kirjutati see kõike elava kujutlusvõime ja asjaosaliste moonutatud taju arvele. Jung oli seevastu 1959. aastaks, kui „Tänapäeva müüt“ välja tuli, suure osa kõnealusest materjalist läbi töötanud ja selle üle põhjalikult järele mõelnud. Nagu eespool öeldud, ei huvitanud teda „Tänapäeva müüdis“ see, kas UFO-d on „päriselt“ olemas. Ta ütles, et kuivõrd nii paljud väidavad end olevat nendega kokku puutunud, siis on tegemist psühholoogilise tõsiasjaga, mis ütleb meile midagi olulist nende inimeste ja kogu meie kultuuri kohta.

Jung oli äärmiselt avatud natuur ja rabavalt erudeeritud inimene. Tal oli doktorikraad arstiteaduses, ta tundis põhjalikult erinevate tsivilisatsioonide ajalugu, oskas ladina, kreeka, inglise, prantsuse, itaalia ja saksa keelt. Jung on üks meie kultuuriloo suurkujusid, keda on minu arvates häbematult vähe pjedestaalile tõstetud. Küll on sinna aga upitatud terve trobikond väikesemaid vennikesi. Tema panus meie kultuuri on olnud meeletu. Kui mitmekülgne ta oli! Ta käis Aafrikas hõimude juures, viis ennast koos nendega transsi ja osales nende rituaalides. Ta tuli omal jõul välja rängast psühholoogilisest kriisist – tohutu vaim, tohutu suurvaim.