Hardo Pajula intervjuu Madis Kalmetiga: unenägude sinine torn

„Me näeme kogu aeg und.“

James Hillman

Tähenduse teejuhtide 38. numbris usutletud Hollandi idealistliku filosoofi Bernardo Kastrupi sõnul on Carl Gustav Jung küünlahoidja, kes juhatas meid läbi loogilise positivismi ja biheiviorismi pimeda valitsusaja („Jungi kroonijuveel“, 1.24). Poolteist sajandit tagasi sündinud Šveitsi psühhiaatri eluiga langes saatuse tahtel inseneri-metafüüsika kuldajastusse. Mis seal salata, mateeria taltsutajatel olid sel epohhil ette näidata muljetavaldavad edusammud. 1867. aastal sai Alfred Nobel patendi dünamiidile, tosin aastat hiljem tuli Thomas Edison välja hõõglambiga, 1886. aastal ehitas Gottlieb Daimler valmis esimese neljarattalise automobiili, kuus aastat hiljem leiutas Rudolf Diesel omanimelise mootori... 1945. aasta suvel lõhkasid jänkid esimese aatompommi, neli aastat enne Jungi surma saatsid venelased kosmosesse Sputniku. Lendavate autode ja küberneetiliste sanitarideni oli veel mutrivõtmega visata.

Pole ime, et ülemöödunud sajandivahetusel püüdis õpetatud seltskond joonduda füüsikute järgi ja maailm muutus üha mehaanilisemaks. Filosoofias tõusis troonile igasuguste metafüüsiliste arutluste viljatust kuulutav loogiline positivism, mille esindajad tuunisid teaduskeelt ja pidasid religioosseid kogemusi peast põrunute pärusmaaks. Peavoolu psühholoogias valitsesid samal ajal biheivioristid, kelle arust oli mõtet tähelepanu pöörata vaid inimeste ja teiste loomade väljastpoolt vaadeldavale käitumisele (behaviour). EBS-is USA psühholoogile James Hillmanile pühendatud kursusel „Hinge kood“ külalisloengu pidanud Hillmani sõber ja kolleeg Richard Tarnas võttis biheivioristliku sõnumi kokku kõneka lühianekdoodiga: „Kaks biheivioristi meenutavad oma äsja lõppenud intiimakti. Üks ütleb teisele: „Oi, sul oli küll hea! Kuidas mul oli?““

Paradoksaalsel kombel lõid mehhanistliku materialismi kellavärki esimese mõra füüsikud. 1900. aastal püstitas musta keha kiirgust uurinud Max Plack hüpoteesi, et elektromagnetlained kiirguvad ja neelduvad lõpliku suurusega energiakvantide kaupa, ja pani sellega aluse kvantteooriale. Selleks ajaks, kui Gadget pea kaks inimpõlve hiljem New Mexico kõrbes esimese käraka tegi, oli füüsikute ettekujutus ülimast reaalsusest tundmatuseni muutunud. Kui Newtoni ja Descartes’i unenägudes koosnes universum jagamatutest aineosakestest – atomos tähendab kreeka keeles ’jagamatu’ –, siis Gadget’i-järgses maailmas olid aatomid laiali pudenenud. Üliväikeste piljardikuulikeste keerise asemel oli meil nüüd ühtäkki üheskoos hingav sündmustekangas. Aatomi asemel sai reaalsuse põhiühikuks elementaarne tunnetusakt. Kellavärgist sai mõte.

Minu tee Jungini on kulgenud läbi isiklike kannatuste ja katsumuste. 2017. aasta suvel raksatas mu sõltlaseajju Kanada kliinilise psühholoogi Jordan Petersoni lühilause: „Purgatoorium on reaalne psühho-geograafiline piirkond.“ Peterson, kes – nagu keegi kuskil tabavalt tähendas – on sisuliselt „Jung massidele“, suunas mind sellesama maksiimiga fenomenoloogilise filosoofia juurde. Petersoni teemärgil olid sõna otseses mõttes transformatiivsed tagajärjed. Ma hakkasin pikapeale aduma, et mu elu rajaneb teatud metafüüsilistel alusoletustel, et needsamad oletused on mu kannatuste peapõhjuseks ja et nendest oletustest on võimalik lahti lasta.

ilmus Postimehe vahel samanimelise ajalehe esimene number. Täna oleme jõudnud väikese juubelini, leht ilmub neljakümne viiendat korda. Carl Gustav Jungist oleme sel aastal rääkinud põhjalikumalt juba Bernardo Kastrupi, Richard Tarnase („Teine teljeajastu“; TT#42, 5.24) ja Tom Cheethamiga („Südame mõte“; TT#44, 8.24). Täna tuleme ta juurde jälle tagasi. Sedapuhku on vestluspartneriks Madis Kalmet, kelle lavastusele „Ohtlik meetod“ me Kaiega möödunud aasta kevadel Rakveres pikalt plaksutasime. „Paljud teatriinimesed peavad Jungi oma hingesugulaseks,“ tunnistab ta meie tänases usutluses.

Kvantrevolutsiooniga riimuv fenomenoloogiline filosoofia ütleb meile, et ülim reaalsus ei koosne mitte aineosakestest, vaid „fenomenidest“, s.o nähtustest, nii nagu me neid tajume. Asjaolu, et me Google Maps’ist purgatooriumi ei leia, ei tee puhastustulle kukkunud inimese elu karvavõrdki kergemaks. Tervenemiseks, manitses Peterson, peame lähtuma sellest, et materiaalsed elemendid, mida me peame vaikimisi kõige reaalsemateks asjadeks, on tegelikult millegi palju fundamentaalsema teisejärgulised tõmmised. See fundamentaalsem nähtus on Petersoni sõnul võimalus (või lootus), mida me tajume kõigepealt tähendusena. „Tähendusetus takistab täisverelist elu ja on seetõttu samaväärne haigusega. Tähendus muudab talutavaks väga paljud asjad – võib-olla isegi kõik asjad,“ sekundeerib talle juba Jung ise.

Nii see rännak siis laias laastus algaski, 2018. aasta märtsis oli Kuku Raadio eetris Tähenduse teejuhtide esimene vestlusring „Füüsikud ja margikogujad“, kaks ja pool aastat hiljem ilmus Postimehe vahel samanimelise ajalehe esimene number. Täna oleme jõudnud väikese juubelini, leht ilmub neljakümne viiendat korda. Carl Gustav Jungist oleme sel aastal rääkinud põhjalikumalt juba Bernardo Kastrupi, Richard Tarnase („Teine teljeajastu“; TT#42, 5.24) ja Tom Cheethamiga („Südame mõte“; TT#44, 8.24). Täna tuleme ta juurde jälle tagasi. Sedapuhku on vestluspartneriks Madis Kalmet, kelle lavastusele „Ohtlik meetod“ me Kaiega möödunud aasta kevadel Rakveres pikalt plaksutasime. „Paljud teatriinimesed peavad Jungi oma hingesugulaseks,“ tunnistab ta meie tänases usutluses.