/nginx/o/2024/09/19/16367166t1h5eaa.png)
- Kui me tunneme vastutust oma töö ja armastava inimese ees, ei saa elutahe kuhugi kaduda.
Klibusel rannaalal suurte kivide vahel kasvab üks roheline taim. Lill on kidur, aga ilus. Tema roheliste lehtede vahelt sirutub päikese poole kaunis kollane õis. Ma akvarellin taime ja kivid paberile. Maalil näeb rohelus vägevam välja. Selle kaudu kumab veelgi ehedamalt taime sitkus, visadus ja tahe kasvada seal, kus mitte midagi elusat ei tohiks kõikide reeglite kohaselt olla. Looduse reeglipäratus peegeldub ka inimeludes. Mõned saavad sünni hetkel stardipaki, kus puhub tugev taganttuul ja on hea tervis. Pinnas on õppimiseks ja arenguks soodus. Teiste tee on käänulisem.
Mul on olnud suur õnn sündida armastavasse peresse ja veel enam: olla õnnelik ema kolmele tervena sündinud lapsele. Sünnilood on haprad ja täis teadmatust, meie kasvamise lood samuti. Neis ei ole midagi enesestmõistetavat. Algselt kaasa antud kogukam õnnepagas ei pruugi tähendada seda, et läbi elu on võimalik minna kannatusteta. Elus on nagu looduses: siin leidub vahelduvalt kõike: tuult, tormi, üleujutusi, kõrbekuuma, päikest, mahedat briisi ja kosutavat vihmasabinat. Kannatusest ja elutahtest on liigutavalt kirjutanud holokausti üle elanud Austria psühhiaater Viktor Frankl, kes on mind väga puudutanud.
Igaüks meist võib sattuda elu tsentrifuugi. Sageli on nii, et kõik tundub paigas olevat, kõik, mis ette võetud, on sujunud. Väliselt paistab, et kord on majas. Kõik silmaga nähtav tundub vastavat üldistele kokkulepitud tavadele: on kool või töökoht, amet, mida armastad, sõbrad, kodu ja kallim, aga... midagi on siiski korrast ära. On kriis. Vahel on raske mõista, mis on reaalsus või millises reaalsuses me parasjagu oleme. Kus on üks ja kus on teine. Psüühe talitaks justkui omasoodu ja mingil põhjusel ei taha see meiega koostööd teha. Puudub terviklik erinevate meeltega tajutav harmoonia, hinge poeesia. Sarnast tunnet on meeldejäävalt kirjeldanud Frankl sõidul koos viiekümne teise vangiga kahe väikese trellitatud luugiga vagunis Auschwitzist Dachausse: „Ma nägin oma lapsepõlve tänavaid, väljakuid, maju ja kodukohta – kõik tundus nii ehe –, otsekui oleksin juba surnud ja vaataksin surnuna teispoolsusest, olles ise tont, sellele tontlikuna mõjuvale linnale.“ Sellisel teekonnal satudki segadusse, võid tunda end rohkem surnu kui elusana – elutahte kaotanuna.
Meile avaneb erinevatel eluetappidel ühel või teisel põhjusel avaram reaalsus, mis selle hetkeni on olnud silmale nähtamatu. Tekib tunne, et maapind mõraneb, oled täiesti kadunud keset teadmatust ja senine ainus omaks võetud tõde muutub vaid üheks paljudest. Kaob pidepunkt. Me vaatame end justkui surnu pilguga teispoolsusest. Meie psüühe on haaratud lõputusse vangilaagri taolisesse labürinti, kus teadmatus, lootusetus ja hirmud võivad lasta meil reaalsusest üsna kaugele triivida.
Kuidas sellises olukorras hakkama saada? Kuidas jõuda tagasi reaalsusesse? Kust leida tahe armastada ja mis võiks lähendada armastatud inimesega? „Elu on kunstiteos,“ on öelnud minu jaoks teine oluline kirjanik, elujanust ja otsingutest mõtisklev Lev Tolstoi. Keeruline aeg ja nadid tingimused on keskkond, kus toimub areng. Et areng võiks kunstiteosena kütkestada, on tarvis paljude tingimuste täitumist. Kidural pinnasel lopsaka rohelise lehega taime saab võrrelda otsiva hingega. Elu joone, vormi ja värvi tabamiseks, selleks kosutavaks sõõmuks on kunstnikul Tolstoi sõnul vaja vaid annet. Vahel on vaja lahti lasta raamidest, et astuda edasi. Ikka sammuke korraga. Iga sammuga saab olemine kindlamaks ja ka tunded enda sees selgemaks.
Psüühe talitaks justkui omasoodu ja mingil põhjusel ei taha see meiega koostööd teha. Puudub terviklik erinevate meeltega tajutav harmoonia, hinge poeesia. Sarnast tunnet on meeldejäävalt kirjeldanud Frankl sõidul koos viiekümne teise vangiga kahe väikese trellitatud luugiga vagunis Auschwitzist Dachausse: „Ma nägin oma lapsepõlve tänavaid, väljakuid, maju ja kodukohta – kõik tundus nii ehe –, otsekui oleksin juba surnud ja vaataksin surnuna teispoolsusest, olles ise tont, sellele tontlikuna mõjuvale linnale.“
Inimelu on vastuoluline. See sunnib läbi elama erinevaid tundeid, rõõmu kõrval ka melanhooliat ja kurbust. Kui tihti me elu eest täname ja kas me oskame tänada ka valu eest? Viimasel ajal kuulen aina inimesi kaeblemas selle üle, kui kehvasti asjad on, harvemini kuulen kedagi rõõmustamas, kui hästi kõik on. Kui asjad on nihu, peab tegelema endaga – reaalsuse taastamisega – nii nagu vormi leidmisega maalil. Kui puudub (elu)tahe vormi luua, vajub pilt kokku. Kunstiteos muutub lamedaks ja kaotab ruumilisuse. Tahe tähendab märkamist, asjaga tegelemist, tihti ka kannatust. Lood kannatusest on kunstis sagedased. Seal kujutatakse inimese hinge läbi mütoloogia või religiooni iseseisva nähtusena, mis heitleb sooviga eristada head ja kurja, kuid võtab sageli suuna kuristikku. Suunamuutust tabame aga siis, kui meel saab puudutatud. Poeesia on see, mis meelt liigutab ja sel on võime pärast nuttu ja kannatust hing kuristikust uuesti välja tuua. Kannatus ja kannustav kirg vormuvad omakorda vaimsete kogemuste ruumiks. Seal on koht spirituaalsusel, mis hoiab elutervikut koos.
Tolstoi mõtete abil täiendan kidurat taime ja teda ümbritsevaid kive kujutavat kunstiteost. Tolstoi sõnul oleme harjunud pidama kunstiks ainult seda, mida loeme, kuuleme ja näeme teatrites, kontsertidel ning näitustel, hooneid, kujusid, luuletusi, romaane... „Ent see kõik on ainult väike osa sellest kunstist, mille abil me elus omavahel suhtleme. Kogu inimelu on täidetud kõikvõimalike kunstiteostega, alates hällilauludest, naljadest, osatamistest, majakaunistustest, rõivastest, tarbeesemetest kuni kirikuteenistuse riistade ja pidulike rongkäikudeni. See kõik on kunstitegevus.
Minu kogemus ütleb, et inimene kas annab omale elus võimaluse või ei. See ei pruugi olla teadlik valik. Aga alati on valikuvõimalus, kas takerduda ja jääda konutama hinge pimedasse öösse, kannatada ruumilisuse kaotanud kokkulitsutud elu käes või teadvustada vormi eri tahkusid, märgata valgust ja varju ning kohti, kus need vaimsuses võimenduvad. Vahel on vaja oma maailmavaadet uuendada, et see ühtiks sellega, mis enda südames kaasa kõlab. On vaja ärgata, märgata ja ennast armastada, sellisena nagu oled. Frankl ütleb, et inimene suudab end toetada armastava pilguga, mida ta oma vaimusilmas kannab: „Armastus on ülim eesmärk, milleni inimene jõuda võib. Taipan viimse ja äärmise mõistet, millele on viidatud luuletustes, arutlustes ja usus: lunastus armastuse kaudu ja armastuses! Ma mõistan, et kui inimesele ei ole siin ilmas midagi jäänud, võib ta saada õndsaks – olgugi vaid silmapilguks – pühendudes sisimas mõttele armastatud inimesest.”
Tolstoi mõtete abil täiendan kidurat taime ja teda ümbritsevaid kive kujutavat kunstiteost. Tolstoi sõnul oleme harjunud pidama kunstiks ainult seda, mida loeme, kuuleme ja näeme teatrites, kontsertidel ning näitustel, hooneid, kujusid, luuletusi, romaane... „Ent see kõik on ainult väike osa sellest kunstist, mille abil me elus omavahel suhtleme. Kogu inimelu on täidetud kõikvõimalike kunstiteostega, alates hällilauludest, naljadest, osatamistest, majakaunistustest, rõivastest, tarbeesemetest kuni kirikuteenistuse riistade ja pidulike rongkäikudeni. See kõik on kunstitegevus. Kunstiks selle kitsas mõttes nimetame mitte kogu tundeid edastavat inimtegevust, vaid ainult taolist, mida meie millegipärast kogu sellest tegevusest esile tõstame ja millele omistame erilise tähenduse.” Minu jaoks on elutahe just see erilise tähenduse otsimine. Otsimine on vormi loomine, mis aitab meil läbi kannatuste reaalsuse rajale tagasi tulla. Kui rajal püsid, lisab elu sinna hulgaliselt värve. Värvikombinatsioonides on luule, värvides tähendus ja armastus. „Elule ei suuda kunagi käega lüüa inimene, kes teab oma vastutust teda ootava töö või armastava inimese ees,” loen lõpetuseks Viktor Frankli raamatust „...ja siiski tahta elada”.