Kaie Metsla: elutahte vorm ja värvid

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Klibusel rannaalal suurte kivide vahel kasvab üks roheline taim. Lill on kidur, aga ilus. Tema roheliste lehtede vahelt sirutub päikese poole kaunis kollane õis. Ma akvarellin taime ja kivid paberile. Maalil näeb rohelus vägevam välja. Selle kaudu kumab veelgi ehedamalt taime sitkus, visadus ja tahe kasvada seal, kus mitte midagi elusat ei tohiks kõikide reeglite kohaselt olla. Looduse reeglipäratus peegeldub ka inimeludes. Mõned saavad sünni hetkel stardipaki, kus puhub tugev taganttuul ja on hea tervis. Pinnas on õppimiseks ja arenguks soodus. Teiste tee on käänulisem.

Mul on olnud suur õnn sündida armastavasse peresse ja veel enam: olla õnnelik ema kolmele tervena sündinud lapsele. Sünnilood on haprad ja täis teadmatust, meie kasvamise lood samuti. Neis ei ole midagi enesestmõistetavat. Algselt kaasa antud kogukam õnnepagas ei pruugi tähendada seda, et läbi elu on võimalik minna kannatusteta. Elus on nagu looduses: siin leidub vahelduvalt kõike: tuult, tormi, üleujutusi, kõrbekuuma, päikest, mahedat briisi ja kosutavat vihmasabinat. Kannatusest ja elutahtest on liigutavalt kirjutanud holokausti üle elanud Austria psühhiaater Viktor Frankl, kes on mind väga puudutanud.

Igaüks meist võib sattuda elu tsentrifuugi. Sageli on nii, et kõik tundub paigas olevat, kõik, mis ette võetud, on sujunud. Väliselt paistab, et kord on majas. Kõik silmaga nähtav tundub vastavat üldistele kokkulepitud tavadele: on kool või töökoht, amet, mida armastad, sõbrad, kodu ja kallim, aga... midagi on siiski korrast ära.