Siim Lill: elutahe eeldab elujõudu

Foto: Markus Tamm, foto on erakogust

Ajal, mil maailma vundament väriseb ja silmaklappe kergitades püütakse taaskord märgata, et eripalgelistel kultuuridel on kõigil oma osa tervikust, on kummaline tõdeda, et sellest „teisest“, mis sageli oma kõrvale või asemele säätakse, märgatakse sageli vaid endale sobivat ja lähtutakse ikka varjatud materialismiudusest progressiihast.

Siinkohal on hea meenutada Ivan Illichit, kes tõdes juba mõnda aega tagasi: „Pole vahet, kuhu reisida, maastik on äratuntav. Kõikjal on see täidetud jahutustornide ja parkimisplatsidega, põllumajandusäride ja megalinnadega. Aga nüüd, mil areng on lõppemas – maakera oli säärase tõlgenduse jaoks vale planeet –, muutuvad kasvuprojektid kiiresti varemeteks ja prügiks, mille keskel me peame õppima elama.“

Progress, kasv, areng – ei; ent muutus, metamorfoos – miks mitte. On ju ka inimene olemuslikult ühest vormist teise liikuv ollus. Üle ilmamaa on traditsioonilistes ühiskondades enesestmõistetavana võetud, et inimene ei koosne pelgalt skeletist ja koolajooki puhastavatest neerudest, vaid meil kõigil on mitu kihti. Muldvana kristlikku terminoloogiat appi võttes on meil lisaks kehale ja hingele ka vaim (spiritus). Nonde terminite üksipulki lahkamine jäägu palgaliste filosoofide kaela. Ent siin-seal ringi vaadates märkame, et eri kultuurid kipuvad rääkima samapiirjoontelistest asjadest: vanadel kreeklastel on pneuma, hiinlastel qi jne.