/nginx/o/2024/09/19/16366219t1h8ce5.png)
- Usk, lootus ja armastus – need on kolm teoloogilist voorust, mille kaudu jõuame tõelise elutahteni.
Tegelikult me ei peaks sellest rääkima…
Arvan, et selle mõiste käsitlemine oli algusest peale viga. Hetkest, mil inimene otsustas uurida elutahte olemust, eraldas ta selle loomuseadusest ja oma loomulikest kohustustest. Mõttetühjuse pandeemia sai hoo sisse, kui elutahtest tehti „teema”.
Teine põhimõtteline eksitus ilmneb, kui elutahte mõiste kistakse välja loomuseadusele rajatud hierarhilisest struktuurist, kus loom on kõrgem taimest, inimene loomast; kus tungid on allutatud tahtele ja tahe omakorda mõistusele, mitte vastupidi. Elutahe eeldab vaba tahet, vaba tahe omakorda mõistust, ratsionaalset hinge, mis suudab valida hea ja kurja vahel. Schopenhauer (elutahte mõiste „ristiisa“) ja tema mõttekaaslased eiravad aga seda loomulikku korda. Nende filosoofia kohaselt on iga elusolend määratud alluma „pimedale ja irratsionaalsele tungile elada“. Oma essees valikuvabadusest väidab Schopenhauer, et inimese vabadus on pelgalt illusioon – inimesed toimivad üksnes vastavalt määravatele teguritele nende keskkonnas. Ta alandab inimese otsesõnu oma sängis voolavaks veeks.
„Ma võiksin vaba veejoana kõrgustesse tõusta!“ – „Jah! Kui voolaksid purskkaevus,“ vastab Schopenhauer.
Kui üldse kellelgi on õigus arutleda keskkonna poolt determineeritud tegurite meelevallas elatava elu üle, siis on see Viktor E. Frankl, koonduslaagri kogemusega psühhoterapeut ja logoteraapia rajaja. Vastaksin eelnevale tema mõtete abil. Oma kogetu põhjal kirjutab Frankl, et inimeselt võib ära võtta kõik, peale tahte vabaduse ignoreerida keskkonna mõjusid ja valida mistahes olukorras nii- või teistsugune hoiak. See jääb keskkonna suhtes „nii seesmiselt kui väliselt vabaks ka pealtnäha absoluutses sundolukorras“. Keskne mõiste (eriti elutahte käsitlemisel) on tahe. Oluline on, kas see kaldub tungide või mõistuse poole – kumb teda ohjab. Tegelikult seisneb elutahte küsimus selles, kas sa mõistad, et oled inimene.
Teine põhimõtteline eksitus ilmneb, kui elutahte mõiste kistakse välja loomuseadusele rajatud hierarhilisest struktuurist, kus loom on kõrgem taimest, inimene loomast; kus tungid on allutatud tahtele ja tahe omakorda mõistusele, mitte vastupidi. Elutahe eeldab vaba tahet, vaba tahe omakorda mõistust, ratsionaalset hinge, mis suudab valida hea ja kurja vahel. Schopenhauer (elutahte mõiste „ristiisa“) ja tema mõttekaaslased eiravad aga seda loomulikku korda. Nende filosoofia kohaselt on iga elusolend määratud alluma „pimedale ja irratsionaalsele tungile elada“.
Usust irdunud maailm seisab elutahte heitlustes silmitsi veel kolmanda probleemiga. Selleks on valu. Keerutada pole mõtet – iga tõsiseltvõetav „elutahte“ käsitlus ehitub kannatuse ja frustratsioonitolerantsi (kui kasutada Frankli terminit) mõistmisele. Viga on teha seda pinnapealselt. Schopenhauer toob küll elutahte teemasse kannatuse, kuid välistab inimese võime sellest uut jõudu ammutada. Ta näeb ekslikult, et kannatuste peamiseks põhjuseks on meie soovide püsiv rahuldamatus, ainsa võimalusena selle leevendamiseks aga kõikidest lootustest lahti ütlemine. Nii on modernse ühiskonna arusaamale elutahtest pannud aluse filosoof, kes leidis peaaegu nihilistlikult, et lahendus kannatusele peitub lootuse lämmatamises.
Minu vanaema ja nelja-aastane õde läksid hingedepäeval kalmistule lähedaste haudadele küünlaid panema. Vanaema muigas, kui lapsuke ees minema kepsles ja heleda häälega süüdimatult pasundas: „Elu on üks hädaorg: täna elus, homme surnd!“
Kui tõdeda, et elu on tõepoolest üks hädaorg ja „surmaga lõppev haigus“ – olgem ausad, juuksed hõrenevad, hambad kukuvad suust – tekib küsimus, kas inimloomus ei ole just nimelt suunatud sellise maailma talumise vastu. Inimhinge ajendab universaalne igatsus – tähenduse ja õnne otsing. Kui aga maailm pakub meile vaid kannatust ning ajutist õnne ja meie eksistentsi peamine ajend on pidev janu kättesaamatu järele, jõuame järeldusele, et on vaid kaks võimalust: kas oleme arenenud olevusteks, kelle ellujäämistungi olulisim omadus on valuline püüd taotleda võimatut, või oleme loodud mingi teise maailma jaoks, kus õnn on tõeliselt saavutatav.
Seda enam teravdub küsimus, kas valu on siinpool vajalik. (Meeleheites küsib inimene, kas sellel on mõte ja leiab, et mitte. Ärgu ta siit siis edasi lugegu? Kui aga loeb, oletagu, et…) Kui elul on mõte, tuleb mõista seda kui tervikut – alates sünnist ja lõpetades surmaga, hõlmab mõte endas algust, lõppu ja kõike, mis kuulub nende vahele. Mitte juhuslikult ei saa kannatus moodustada valdavat enamikku „kõigest vahepealsest“ – kui kannatus on üheks elu põhikomponendiks, peab olema mõte ka kannatusel. Seega on mõttetu küsida, kas valu on vajalik.
„Kannatustes suudab inimene teostada seda, mis on temas kõige inimlikum,“ leiab Frankl.
Inimest loomast eraldav inimlikkus on inimesele kingitud kübeke jumalikkust, Looja nägu. Inimene on seega looja ja tema teekonda võib vaadelda kui loomeprotsessi. Loomeprotsessi omaseimaks tunnuseks on kannatus ja kriisid. Kõik, mis on inimloomuses head, peab läbima puhastumise, see on aga peaaegu alati vaevaline. Kannatus sulandub loomeprotsessi tagasilöökide ja kahtluste näol – just nagu kunstnikul tekib küsimus, kas tema teos areneb soovitud suunas, seisab inimene silmitsi küsimusega, kas tema teel on siht, mis õigustaks kannatusi.
C. S. Lewis kirjutab: „Sellepärast hoiatas Ta inimesi, et enne kristlaseks saamist tuleb arvestada hinda. „Võtke arvesse,“ ütleb Ta, „et kui te lasete, teen ma teid täiuslikuks. Teil on vaba tahe, ja kui soovite, võite mu abi tagasi lükata. Aga kui te seda ei tee, siis teadke, et mina teen oma töö põhjalikult. Millist kannatust see ka ei põhjustaks teie maises elus, millist puhastust ei tooks see kaasa pärast surma, mida see mulle ka ei maksaks … Ainus, milles ma teid aitan, on täiuslikuks saamine. Võib-olla tahaksite piirduda vähemaga, aga mina vähemaga ei piirdu.””
Loomeprotsess – inimese teekond – saab tõeliselt viljakaks ainult siis, kui autor suudab näha kihtidest läbi, suudab ebaõnnestunud pintslitõmbeid meelekindlusega üle värvida. Kui ta usub, et tulemus on kannatustest hoolimata (ja tõepoolest pigem tänu neile) hea, muutub kogetud valu lõpptulemust kaunistavaks. Öeldakse, et kunst on aken igavikku ja sellel on selge seos Jumala poolt inimesele ette nähtud teekonnaga. Vaadates teost, mis puudutab ja mille kohta öeldakse, et autor on valanud sinna oma hinge, on see tõepoolest tänu sellele, et ta on vastu võtnud valu. Aga kuidas? Elutahte „mis“ ja kannatuse „miks“ on mõistuse abil selgitatavad – valu „kuidas“ saab teatud punktis aga müsteeriumiks.
Ma tahaksin teile rääkida lahendusest – kannatusest kui ainsast punktist, kus usk, lootus ja armastus kokku sulavad, kus kannatusest saab lunastus. Nende kolme teoloogilise vooruse kaudu leiab inimene oma tõelise elutahte – mitte maailma ajutiste ja kaduvate pakkumiste kaudu, vaid läbi lõputu ja igavese jumaliku armu. Edasi jääb aga minu kobavaist sõnadest väheks.
C. S. Lewis kirjutab: „Sellepärast hoiatas Ta inimesi, et enne kristlaseks saamist tuleb arvestada hinda. „Võtke arvesse,“ ütleb Ta, „et kui te lasete, teen ma teid täiuslikuks. Teil on vaba tahe, ja kui soovite, võite mu abi tagasi lükata. Aga kui te seda ei tee, siis teadke, et mina teen oma töö põhjalikult. Millist kannatust see ka ei põhjustaks teie maises elus, millist puhastust ei tooks see kaasa pärast surma, mida see mulle ka ei maksaks … Ainus, milles ma teid aitan, on täiuslikuks saamine. Võib-olla tahaksite piirduda vähemaga, aga mina vähemaga ei piirdu.””