/nginx/o/2024/09/19/16366219t1h8ce5.png)
Tegelikult me ei peaks sellest rääkima…
Arvan, et selle mõiste käsitlemine oli algusest peale viga. Hetkest, mil inimene otsustas uurida elutahte olemust, eraldas ta selle loomuseadusest ja oma loomulikest kohustustest. Mõttetühjuse pandeemia sai hoo sisse, kui elutahtest tehti „teema”.
Teine põhimõtteline eksitus ilmneb, kui elutahte mõiste kistakse välja loomuseadusele rajatud hierarhilisest struktuurist, kus loom on kõrgem taimest, inimene loomast; kus tungid on allutatud tahtele ja tahe omakorda mõistusele, mitte vastupidi. Elutahe eeldab vaba tahet, vaba tahe omakorda mõistust, ratsionaalset hinge, mis suudab valida hea ja kurja vahel. Schopenhauer (elutahte mõiste „ristiisa“) ja tema mõttekaaslased eiravad aga seda loomulikku korda. Nende filosoofia kohaselt on iga elusolend määratud alluma „pimedale ja irratsionaalsele tungile elada“. Oma essees valikuvabadusest väidab Schopenhauer, et inimese vabadus on pelgalt illusioon – inimesed toimivad üksnes vastavalt määravatele teguritele nende keskkonnas. Ta alandab inimese otsesõnu oma sängis voolavaks veeks.
„Ma võiksin vaba veejoana kõrgustesse tõusta!“ – „Jah! Kui voolaksid purskkaevus,“ vastab Schopenhauer.