Juhtkiri ⟩ Hardo Pajula: eksinud uusplatonist

Foto: Andre Taal, fotograaf Enlil Sonn

Lehe viienda hooaja avanumbri teema lähtub kolmteist aastat tagasi surnud Ameerika jungiaanliku psühholoogi James Hillmani elust ja loomingust. Hillmani nimi on läbi käinud Tähenduse teejuhtide mitmetest intervjuudest, sel aastal on ta tulnud pikemalt jutuks Bernardo Kastrupiga („Jungi kroonijuveel“; TT#38, 1.24) ja Richard Tarnasega („Teine teljeajastu“; TT#42, 5.24). Tänases lehes usutletud USA autori Tom Cheethami sõnul jõuavad Jungi ja Hillmanini vähesed akadeemilisest huvist, enamasti otsitakse neilt abi raskete eluprobleemide korral. Nii on see olnud ka minuga. Isiklikus plaanis ongi kõige tervendavamaks muutuseks olnud vast põhimõtteline pööre Jungi metafüüsika poole.

„Kogu Jungi loomingu alusmõisteks on psüühe,“ kirjutab Bernardo Kastrup raamatus „Decoding Jung’s Metaphysics“, millest me temaga jaanuaris rääkisime. Jung pöörab pea peale meie valitseva metafüüsika, mille järgi on tõeliselt olemas vaid matemaatilistele loodusseadustele alluv mateeria. Sellel üldiselt teadvustamata alusoletusel on meie elukorraldusele ja vaimsele tervisele kaugele ulatuvad tagajärjed.

1961. aastal ümber Maa seitseteist tiiru teinud Nõukogude kosmonaut German Titov olevat tagasi jõudes öelnud, et tema seal üleval Jumalat ei näinud, ja palus oma loodusvaatlust kasutada noorsoo ateistlikus kasvatustöös. Kuidas ta seda asja endale täpselt ette kujutab? küsis selle jutu peale irooniliselt poola filosoof Leszek Kołakowki. Kusagil tähenurgal istub paljasjalgne habemik, kes kuulutab talle vene keeles: „Mina olen jumal ja ma dikteerisin piibli“? Titovi totakas tähelepanek on paraku meie ametliku filosoofiaga heas harmoonias. Viimase järgi on tegelikult olemas vaid hiiglasliku kellavärgiga sarnanev hingetu kosmos, millest inimteadvus püüab luua võimalikult tõepärase mentaalse representatsiooni.

Sõna „psüühe“ tähendab kreeka keeles hinge ja sobib seega Titovi metafüüsikasse sama hästi kui astroloogia keskkooli füüsikaõpikusse. Ainus võimalus sellest meie praeguse maailmavaate raames arukalt kõneleda on mõelda sellest kui teadvusest – inimesele (väidetavalt) ainuomasest võimest peegeldada psüühikavälist maailma ja iseennast. See ei aita aga kauaks, sest materialistliku teaduse jaoks on teadvuse päritolu siiani lahendamatu probleem.

Paraku on rõhuv osa nüüdisaegsest peavoolu psühholoogiast oma olemuselt sama materialistlik ja mehaaniline nagu kogu muu valitsevasse paradigmasse vangistatud teadus. Hillman on meditsiinilisele mudelile toetuva psühholoogia üks häälekamaid kriitikuid. „Me suhtume inimestesse samamoodi, nagu me suhtume autodesse,“ kirjutab ta. „Me viime oma õnnetu lapsukese tohtri juurde ja küsime temalt: mis tal viga on? palju tema kordategemine maksma läheb ja millal ma talle järele võin tulla?“

„Iga teadusala esindajad alustavad oma tööd teatud juurmetafooridest,“ kirjutab James Hillman oma teises raamatus „Suicide and Soul“ (1964). Hillmani sõnul on juurmetafooride puhul tegemist just nimelt hägusate kujundite, mitte selgete filosoofiliste lähtekohtadega. Me ei saa neist omatahtsi lahti ütelda, vaid need antakse meile oma erialaga kaasa.

Juurmetafoorid ja nendega kaasnev alateadlik häälestatus määravad ära selle, mida me üldse tajume ja mõõdame. „Objektiivsete“ andmete taga, mida me ühe või teise hüpoteesi toetuseks kogume, on alati „subjektiivne“ idee, mille vahendusel me andmeid tajume. Kui materialistliku teaduse juurmetafoor on masin, siis psühholoogia ehk hingeteaduse oma peaks olema psüühe.

Paraku on rõhuv osa nüüdisaegsest peavoolu psühholoogiast oma olemuselt sama materialistlik ja mehaaniline nagu kogu muu valitsevasse paradigmasse vangistatud teadus. Hillman on meditsiinilisele mudelile toetuva psühholoogia üks häälekamaid kriitikuid. „Me suhtume inimestesse samamoodi, nagu me suhtume autodesse,“ kirjutab ta. „Me viime oma õnnetu lapsukese tohtri juurde ja küsime temalt: mis tal viga on? palju tema kordategemine maksma läheb ja millal ma talle järele võin tulla?“

Tom Cheethami sõnul oli aastakümneid praktiseeriva psühhoanalüütikuna töötanud Hillman oma loomult pigem 20. sajandi psühholoogi kehasse sattunud renessansiajastu uusplatonist. Seetõttu on tema juurmetafoor hing. „Kui psühholoogia ei tegele hingega, peaksime seda nimetama statistikaks, füüsiliseks antropoloogiaks või tõuaretuseks,“ ütleb ta meeldejäävalt. Teistel inimestel võivad olla teised kogemused, mul isiklikult ei olnud raskes depressioonis statistikaõpikust üldse abi.