Hardo Pajula intervjuu Tom Cheethamiga: südame mõte

„Religioon – kui see tahab üldse millekski kasulik olla – peab olema hea luule.“

George Santayana

„Minu arvates on sufide kujutlusvõime filosoofia kõige kuritegelikumalt alahinnatud mõttesüsteem kogu maailmas,“ ütles Tähenduse teejuhtide 38. numbrile antud intervjuus Hollandi filosoof Bernardo Kastrup. Kastrupi sõnul on lääne filosoofias kujutlusvõime kesksusest kirjutanud kõige veenvamalt Prantsuse filosoof ja orientalist Henry Corbin. „Kui sa oled temast lähemalt huvitatud, soovitan sulle eelkõige Tom Cheethami raamatut „All the World an Icon: Henry Corbin and the Angelic Function of Beings,“ lisas Kastrup meie usutluses („Jungi kroonijuveel“, 1.24).

Võtsin Kastrupi kuulda ja me vestlesime Tom Cheethamiga enne suurt suve kujutlusvõimest, Henry Corbinist, James Hillmanist ja Carl Gustav Jungist. „Ma olen üsna veendunud, et Jungi ja Hillmanini jõuavad väga vähesed pelgalt akadeemilisest huvist, enamasti otsitakse neilt abi raskete eluprobleemide korral,“ ütleb Cheetham meie tänases jutuajamises. Nii Kastrupi kui Cheethami elukäigud kinnitavad seda veendumust. Mõlemad on pärast pikki eksirännakuid jõudnud diferentsiaalvõrranditest „ingelliku funktsiooniga olendite“ juurde. Mõlemad käisid läbi raskest keskeakriisist. Euroopa Tuumauuringute Organisatsioonist (CERN-ist) metafüüsilisse idealismi jõudnud Bernardo Kastrup mainis selles seoses USA jungiaanlikku psühholoogi James Hollist, kelle sõnul kujutab paljude puhul elu esimene pool endast „hiiglaslikku, ent vältimatut viga“. Teoreetilisest füüsikast ja bioloogiast sufismi triivinud Cheetham ütleb, et tema hinge päästsid viimaks Corbin ja araabia müstiline poeet Ibn al-Arabi.

Henry Corbini (1903–1978) sõnul lähtub moodne lääne filosoofia eeldusest, et see, mida me mõtleme ja teame, ei avalda meid ümbritsevale materiaalsele reaalsusele kõige vähematki mõju. Kui see on nii, siis on meie kõrgeim tunnetuslik siht luua oma teadvuses ainelisest maailmast võimalikult selge ja adekvaatne pilt. Kui meil õnnestub tunnetusprotsessist elimineerida kõik subjektiivne ja vaadata maailma jumala pilguga, jõuame epistemoloogilises lõppjaamas täieliku arusaamiseni endast ja maailmast. Selline käsitus võtab kõige puhtama vormi René Descartes’i dualistlikus filosoofias, millel on rajanenud loodusteaduste ja tehnoloogia seninägematu edukäik.

Vahetult pärast Descartes’i algatatud teadusrevolutsiooni eksisteerisid teadus ja religioon – mis läänes tähendas kristlust – mõnda aega rahumeelselt teineteise kõrval. Teaduse valdkonnaks oli materiaalne universum, religiooni valdkonnaks mittemateriaalne maailm: jumal, inglid, vaimolendid ja inimhinged. Olukord muutus radikaalselt pärast Prantsuse revolutsiooni. Kastrupi sõnul andsid valgustusajastu juhtivad mõtlejad endale aru, et materialism on eelkõige kirikuvastane relv, mitte vettpidav metafüüsika. 19. sajandil läks aga enamikul meelest, et materialism oli alguses vaid poliitiline abivahend, ning rahvamassid hakkasid uskuma, et mittemateriaalset sfääri polegi ning teadvus on vaid ajutegevuse tähendusetu kõrvalsaadus. Jumalad, inglid ja vaimolendid on vaid inimese kujutlusvõime viljad.

„Lääne mõtteloos on pikka aega puudunud metafüüsika, mis omistaks kujutlusvõimele keskse rolli,“ kirjutab Tom Cheetham oma ülalpool mainitud raamatus Henry Corbinist. Kartesiaanlikus filosoofias on kujutlusvõime õiget tunnetust hälvitav kasutu fantaasiamäng. Corbin võtab kujutlusvõimet seevastu tajuorganina. See määrab ära selle, mida me üldse näeme ja kuuleme ning kuidas me nähtut ja kuuldut tõlgendame. Ilma kujutlusvõimeta pole religioosseid kogemusi võimalik mõista. „Aktiivne kujutlusvõime (active imagination) suunab, ennetab ja vormib meeleorganite tajuandmeid,“ selgitab Corbin, „see teeb tajumustest sümbolid“. Corbini sõnul on aktiivne kujutlusvõime ühtlasi ka loominguline kujutlusvõime (creative imagination). Viimane sõnapaar on Corbini filosoofia ja teoloogia põhimõiste, kõik muu keerleb selle ümber.

Loomingulise kujutlusvõime ülim akt ja kõrgeim vorm on Corbini teoloogias palve. Kartesiaanlik pööre ja Prantsuse revolutsioon peletasid ingellikud olevused lääne filosoofiast sajanditeks minema. Kõige intensiivsemas palves loovad aga Corbini sõnul palvetaja ja ingel teineteist vastastikku. Kaks kõige olulisemat märksõna on siin osadus ja mõlemapoolsus (participation and mutuality). Needsamad kaks märksõna on esiplaanil ka jõudsalt tugevnevas ökoloogilises elutunnetuses, mis rajaneb arusaamal maailma hingest – anima mundi’st.

„Lääne filosoofia on teater, kus on sajandeid mängitud etendust „Lahing maailma hinge pärast“,“ kirjutab Corbin. „On see lahing lõplikult kaotatud? Kas maailm on oma hingest ilma jäänud? Kas selle kaotuse tagajärjed on pöördumatud? Ma ei usu seda. Isegi kui filosoofiline lahing on kaotatud, ei ole anima mundi kuhugi kadunud.“

                                                        ...