/nginx/o/2024/08/22/16307085t1h91fe.jpg)
Julmus ja vägivald, ilu ja romantika. See on värvipalett, millel pintsel liigub kahe külma ja kahe sooja tooni vahel ning püüab luua harmooniat. Kuidas värve omavahel paremini klapitada, millal tonaalsust lisada või värvi erksust maha võtta, õpime kogu elu. Sageli on just kunst ja kirjandus need pidepunktid, kust leiame eeskujusid, otsime põhjendusi oma untsuläinud eluhetkedele või vabandusi tehtud sigadustele.
Hullusele palume halastust ja ootame lunastust. Loeme piiblit ja kreeka müüte. Ühelt poolt tunneme, et vajame jumala olemasolu, otsime teda ja loome meisterlikke teoseid, samal ajal maadleme surelikena kiusatusega kõikvõimsaga kaupa teha. Tung on nii võimas, et unustame: jumalate, titaanide, nümfide, haldjate ja koletistega mehkeldamisel jääb kaotajaks alati surelik.
Ameerika psühholoog, arhetüüpilise psühholoogia rajaja James Hillman on öelnud, kui tahame mõista tavalist, peame alustama erakordsest. „See on põhjus, miks me loeme suurt ilukirjandust. Siin on meil tegemist tavaelu mõista aitavate erakordsete juhtumitega. Üle aisa lööv naabrinaine ei aita meil mõista Anna Kareninat ega madam Bovaryd, aga Anna Karenina ja madam Bovary aitavad meil mõista üle aisa löövat naabrinaist, ja neid jõudusid, mis on ta oma võimusesse haaranud.“