/nginx/o/2024/08/22/16306616t1h7425.jpg)
Dostojevski kirjutab 1870. aastal ühes oma kirjas A. N. Maikovile: „Harva ilmuvad prohvetid, kes aimavad ja lausuvad selle täiusliku sõna. Shakespeare on jumalast läkitatud prohvet, et kuulutada meile inimese, inimhinge saladust.“ Sel ajal on Dostojevski töölaual „Sortsid“ – prohvetlik teos sotsialistlikust revolutsioonist, selle mahitajate riugastest, mõttemaailmast ja taktikast.
Tänapäevalgi tekitavad valujoovastuses (Tammsaare kujund „Sortsidele“ kirjutatud saatesõnast) sündinud teose read täiusliku maailmakorralduse poole pürgivate meie ajastu revolutsionääride leeris pahameelt. Šigaljovluse kujund asetab nende ette justkui peegli ning on sama põletavalt aktuaalne ka 150 aastat peale selle kirjapanekut. „Orjad peavad ühesugused olema: ilma despotismita pole veel kunagi olnud ei vabadust ega ühesugusust, kuid karjas peab olema ühesugusus.“
Poliitilise sotsialismi kui kõikehõlmava võrdsuse saavutamise vahendi olemuse võtab Dostojevski veelkord kokku oma kirjas ajaloolasele ja ajakirjanikule M. P. Pogodinile aasta-paar peale teose ilmumist. See seisneb „kõigile kuulutatavatele eesmärkidele vaatamata esialgu vaid soovis ühel hoobil kõik varaomanikud varatute klasside poolt paljaks riisuda, seejärel aga „tulgu, mis tuleb“.“