Jan Kaus: saladuse määratu leib

Foto: Andre Taal, fotograaf Eve Sepp

Erose ja Psüühe loo juures on palju kõnekat: loomulike ja üleloomulike jõudude vahekord, lähedaste kadedus, lahenduste keerukus jne. Kui aga peaksin valima loost – vähemalt Apuleiuse versioonist („Metamorfoosid ehk Kuldne eesel“) – välja kõige kõnekama motiivi ja seda kandva stseeni, oleks selleks sureliku Psüühe otsus astuda vastu Erose palvele – otsus valgustada oma surematu armastatu nägu.

Eros on palunud tal seda mitte teha, öeldes neiule, et „kui sa mind vaatad, siis sa enam mind ei näe.“ Muidu on tema jagatav armastus, olgugi et ainult öine, igati meeldiv ja suurepärane, Erose hääl saab „üksinduses lohutuseks“. Ent Psüühe kadedad, õelad ja ebaõiglast Fortunat kiruvad õed istutavad noore naise pähe mõtte, et äkki on ennast öösiti ilmutav suurepärane armastaja hoopistükkis mõni kole olend, „tohutu suur maduuss, vääneldes sõlme keerdunud, kael surmavast mürgist veripunane…“ Mürgiste sõnade mõjul tunneb Psüühe tungivat vajadust teada saada, kuidas Eros välja näeb. Magavale armastatule valgust heitnud, avastab Psüühe „jumaliku näo ilu“ – ent armastajat paljastavast lambist kukub Erose kehale õlitilk, noor jumal ärkab üles ja hülgab Psüühe.