Voldemar Tomusk: Eros ja Taevariik

Foto: Andre Taal, foto on erakogust

Sissejuhatuseks pean häbitundega tunnistama, et kaasaegse vasakpoolse ideoloogia ühe rajaja Herbert Marcuse raamatu „Eros ja tsivilisatsioon“ lugemine pea seitse aastakümmet pärast selle avaldamist 1955. aastal mõjub meie ajal isegi pisut värskendavalt. Ajal, kui tehisaru on pandud suurte keelemudelite abil tekste genereerima, on introvertsusse kalduvad arvutiteadlased ja matemaatikud varmad järeldama, et ka pärisaru peamine, kui mitte ainus ülesanne on tekstide koostamine ning sellest tulenevalt pole inimene midagi muud kui tekstide genereerimise masin, mis peagi pärismasinalt otsustavalt lüüa saab.

Marcuse kõneleb aga ka inimeste muutmisest automaatideks viisil, mis meie ajal, kui koolilapsed õpetatakse kirjutama sedavõrd inspiratsioonivabalt, et masin aeg-ajalt nende poolt loodu enese tehtuks tunnistab, kõlab enamgi murettekitavalt kui möödunud sajandi keskpaigas. Kohati kõlab vana revolutsionäär aga ka sedavõrd poeetiliselt, et raske on tema suhtes sümpaatiat mitte üles näidata. Näiteks siis, kui ta kirjutab: „Aeg kaotab oma väe, kui meenutus lunastab mineviku.“

Seda pattu, et ignoreerida inimkogemuse nii vaimset ja ka ihulikku mõõdet, Marcuse kindlasti kohe toime ei pannud. Siiski on üsna mõttetu otsida tema töödest Erose müütilist dimensiooni. Kui ta pöördub Freudi poole, on tal selleks täiesti praktilised põhjused ning teda ei huvita ei kreeka mütoloogia ega ka psühhoanalüüs.