/nginx/o/2024/08/22/16306394t1h7472.jpg)
Ammu, ammu enne aega ja ainet elas jumal täiuslikus lõputuses üksinda. Ta oli loonud koguilma, kõik-võimalikkuse oma laia õue peale, piiritu teadvuse lagedale lõpmatule, aga kõiksus oli paigal, muutumatu, igavikuliselt olematu. Jumal oli kõik ja kõikjal ja enne veel kui loodu loodud sai, jõudis kätte algus ja lõpp. Igikestvalt nii üksi olles hakkas ta olemist looma.
Uue kogemiseks võttis ta luua kaose – hoomamatu olemise, jumaliku korrapära. Öeldes sõna, mis kui suur pauk olematuses kärgatas. Algas igavikuline olevik – ääretu ürgmeri, kus kõik ja mittemiski lihtsalt on, kasvab ja saab tõeliseks. See on meri meie õue all, mis täis elu märke ja kirjasid, millele tähendust anda, täis loomise potentsiaali, millest luua, täis kadumist, millesse kõik saab kaduda.
Kaos nüüd ise kosus, kasvas taevaste tagana, möllas mere põhjatuses, ilules ääretu ilma pääl. Jumal vaatas loodut, ei näinud ta enam algust ega lõppu, ära ei arvanud olemist. Usaldades kaost, keeras jumal magama, vajus unustuse unne, jättis maailma ennast ise looma.