Kertu Kändla: logos ja mythos

Foto: Andre Taal, foto on erakogust

Huvitav, miks meile meeldib elus esinevaid nähtusi millegagi kõrvutada või võrrelda, otsida näiteid olemasolevast? Justkui mõni müüt või antiiksed tegelased, õigemini jumalused ja nende teod, aitavad tõlgendada praegu toimuvat, eksisteerivat, ilmnevat… anda tähenduse hetkes hingavale elule ning selles keerlevale karussellile. Ajalugu kordub, nagu vanad targad armastavad öelda. Võib-olla seetõttu tulebki pilk heita möödanikule, kuid lähimineviku asemel ikka kuskile kaugemale. Sügavale, koguni puujuurte ning tardkivimiteni välja, maakoore rebuni.

Ammusest ajast peale on räägitud, et on olemas kaks drastiliselt erinevat maailma: logos ja mythos. Esimene neist eitab elu tunnetamist läbi südame, laidab maha maailma ülesehitamist pärimuse ning müütide tsemendist, sest lood, mida ei saa tõestada, pole vajalikud ega mõistuspärased. Hingerahu polnud tolle ideoloogia alustala. Kuid mythos’e pooldajate arvates oli tähtis jõuda moraalini, arendada võimet tunda inimestele kaasa ja otsida väärtusi muistenditest, pärimusest. Tähtis oli elule anda nii vorm kui ka tähendus.