Kaie Metsla: ärme näita üksteisele näpuga!

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Tänane leht on pühendatud inglise kirjanikule ja filosoofile Aldous Huxleyle. Minu teekond temani algas pea aasta tagasi, kui võtsime „Oluliste raamatute“ kursusesarja tüvitekstiks Huxley 1945. aastal ilmunud teose „Philosophia perennis“. Olin lugenud tema kuulsaimat düstoopiat „Hea uus ilm“ ning lisasin isiklikust kunstihuvist tingituna lugemisriiulile ka kolmanda Huxley raamatu „Taju uksed“.

Mind köitsid tema filosoofilised mõtisklused ja vaadeldavate objektide eri meeltega tajutav värvi- ning vormianalüüs. Vahetult enne kursuse algust avastas Hardo internetis surfates, et septembris avatakse Zürichis Aldous Huxley Keskus ja sellega seoses toimub Zürichi Ülikoolis sümpoosion. See oli justkui tõmme tulevikust. Asi pakkus huvi ja me lendasime kohale. See, mida me seal nägime ja kuulsime, jättis meile mõlemale sügava mulje. Saime tuttavaks Robin Hulliga, kes on kõnealuse keskuse asutaja ja Rahvusvahelise Aldous Huxley Seltsi kuraator. Intervjuu temaga ilmus möödunud aasta novembrikuus („Amfiibi haridus“, TT#36). Tulime Šveitsist tagasi kindla veendumusega, et Huxley on üks 20. sajandi olulisemaid ja terviklikuma maailmatajuga mõtlejaid, tema ideed on asjakohased ka täna ja väärivad jätkuvalt mõtestamist – me tahame sellesse põhjalikumalt süüvida.

Oleme väga tänulikud Estonian Business Schoolile, kes tuli ideega luua Tallinnasse Aldous Huxley Keskus kohe kaasa. Ühises mõtte- ja korraldustöös sündis 24. mail toimunud Aldous Huxley rahvusvaheline konverents, kuhu lendas kohale ka inglise kirjanik Paul Kingsnorth, keda me olime intervjueerinud lehe 22. numbris („Stsientism ja seks“, 8.22). Tänases lehes ilmuvad konverentsi kõigi nelja ettekande kokkuvõtlikud tekstid.

Lisaks Zürichi keskuse avamise positiivsele kogemusele pani mul südame põksuma sealne töö noortega. Robin Hull on ühtlasi ka Huxley noorteklubi eestvedaja. Meile pakkus huvi vestlusring Huxley teostest, milles osalesid gümnaasiumiõpilased. Saime sirvida kogumikku noorte esseedest ja jalutada ekskursantidena keskuse ruumides, kuhu on üle maailma kokku kogutud Huxley teoste esmatrükid. Giidideks ikka needsamad noored.

Konkursi võitis Evelin Hermaküla essee „Mõtteid looduse tähenduse kriisist“, mida on võimalik lugeda Edmund Burke’i Seltsi kodulehelt. Meie jutuajamisest Eveliniga sündis tänase lehe intervjuu, kus me räägime temaga elust, raamatutest ja Aldous Huxleyst. Evelini sõnul oli Huxley mõtleja, kes pidas oluliseks ühisosa otsimist. See on mõte, mis meid innustas ja mida me oma Zürichi reisi käigus ka praktiliselt kogesime. Ühisosa otsimise vajalikkusele viitab Evelin ka meie jutuajamise lõpus:

Selle aasta alguses kutsusime kuni kahekümneviieaastaseid osalema esseekonkursil „Minu Huxley“. Nomineeritud tööde hulka kuulusid kirjatükid, mille pealkirjad olid näiteks „Teadus ja inimene“, „Inimkonna pahede pale: teadlik ning teadmatu propaganda“, „Inimene kui lill“, „Ma olen maa peal võõras“ jne. Kui me töid lugesime, saime aru, et meil on tõepoolest põhjust järeltulevat generatsiooni kuulata ja nendelt õppida. Täpselt samamoodi nagu neil meilt. Esseekonkursi võluvaks puändiks oli kahe lapsevanema osavõtt, kes oma poega kirjutama motiveerides innustusid teemast ise sedavõrd, et saatsid meile oma Huxley loo. Need olid Reet Hiiemäe ja Andrus Tins, kelle kirjatükki saab lugeda samuti tänasest lehest.

Konkursi võitis Evelin Hermaküla essee „Mõtteid looduse tähenduse kriisist“, mida on võimalik lugeda Edmund Burke’i Seltsi kodulehelt. Meie jutuajamisest Eveliniga sündis tänase lehe intervjuu, kus me räägime temaga elust, raamatutest ja Aldous Huxleyst. Evelini sõnul oli Huxley mõtleja, kes pidas oluliseks ühisosa otsimist. See on mõte, mis meid innustas ja mida me oma Zürichi reisi käigus ka praktiliselt kogesime. Ühisosa otsimise vajalikkusele viitab Evelin ka meie jutuajamise lõpus: „Olen tähele pannud teatavat vastasseisu nooremate ja vanemate generatsioonide vahel. Noorematele heidetakse näiteks ette, et nad on saamatud, vati sees kasvanud ning veedavad palju aega internetis. Me ei ole aga valinud seda aega, millal me sündinud oleme. Noored proovivad sarnaselt eelmiste põlvkondadega anda endast parima, et eluga toime tulla. Ajad on erinevad ja selles ei ole keegi süüdi. Me peaksime rohkem koostööd tegema, sest iga sugupõlve kogemus on oluline. Ärme näita üksteisele näpuga!“