„Huxley on võtmeisik selles suures transformatsioonis, mille keskelt me ennast täna leiame.“

Rupert Sheldrake „Igapäevased müsteeriumid“ (TT#34, 9.23)

24. mail toimus Estonian Business Schoolis rahvusvaheline konverents „Kui juhtub mõeldamatu“. See oli pühendatud Tallinna Rahvusvahelise Aldous Huxley Keskuse avamisele. Keskuse loomise üheks eesmärgiks on olnud kiiresti muutuva maailma mõtestamine sooviga silmas pidada valdkondadeülest terviklikku maailmapilti. Me küsisime endilt, kes on need, kellega tahame koos seda teha, kelle mõtteid kuulda ja kelle arvamusega arvestada. Võtmesõnaks on siin järgmine põlvkond. Nii sündis mõned kuud enne konverentsi idee kutsuda kuni kahekümneviieaastaseid noori esseekonkursi vormis jagama oma mõtteid teemal „Minu Huxley“. Palju tänu kõigile, kes konkursist osa võtsid ja oma mõtetega keskuse loomisele värskust lisasid. Konkursi võidutööks osutus Evelin Hermaküla essee „Mõtteid looduse tähenduse kriisist“. Eveliniga me Huxleyst, tema esseest ja noorte ees seisvatest valikutest seekord räägimegi.

                                                                ...

Kaie: Kuidas sina Aldous Huxley juurde jõudsid?

Kõigepealt tahan ma omalt poolt siiralt tänada suurepärase võimaluse eest kirjutada nii huvitavast autorist, nagu selleks on Aldous Huxley. Kirjutamisprotsess oli meeliköitev ja ma õppisin sellest kogemusest palju. See aitas mul enda ja loodetavasti ka mõne teise jaoks ümber mõtestada teatud iganenud arusaamu loodusest kui objektist või masinast. Huxley on mõtleja, kes õpetab meid nägema looduse omavahelisi keerukaid seoseid, mis on praegusel ajajärgul äärmiselt oluline.

Essee kirjutamise peale hakkasin mõtlema juba päris varakult. Kohe, kui ma esseekonkursi kutset nägin, sain aru, et tuleb proovida. Info jõudis minuni läbi mitme kanali, esimesena märkasin seda Facebookis. Ma ei ole järjepidev Edmund Burke’i Seltsi postituste jälgija, aga see jäi silma. Hiljem jõudis info minuni veel läbi Kirjanike Liidu noortesektsiooni. Loomulikult olin ma Aldous Huxleyst juba varem kuulnud. Minu arvates on tema teosed osa kirjandusklassikast. Ma ei mäleta küll, et ma koolis oleksin pidanud tema raamatuid lugema. Kohustusliku kirjanduse esimesse nimekirja need ei kuulu. Kui mõnes koolis Huxleyt loetakse, on see pigem õpetaja valik. Õpetajal on lugemisvara kujunemisel suur roll. Mina jõudsin Huxleyni eelkõige isiklikust huvist. „Head uut ilma“ olin lugenud natuke enne seda, kui esseekonkursist teada sain. Üldjoontes olin ma Huxley ideedega kursis, aga polnud seni süvitsi läinud. Esseekonkurss andis väga hea võimaluse suurepärase kirjaniku ja mõtleja taasavastamiseks ning tema kirjutatusse süvenemiseks. Aldous Huxley konverentsil rääkisin ma teiste esseekonkursil osalenutega, paljude noorte kirjutajate jaoks oligi just konkurss tõukeks, et Huxley loomingusse põhjalikumalt süüvida. See oli suurepärane meetod, et innustada noori kirjaniku ja tema loominguga tutvuma.

K: Sinu essee põhiteema on loodus ja ökoloogia. Millised Huxley ideed sind veel kõnetavad?

Kommentaarid
Copy