Paul Kingsnorth: Huxley ja Masin

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

2020-ndad tõukavad meid raevukalt uude ajastusse. Õhk on hullumeelsusest tiine, me tunneme, kuidas üks ankur teise järel põhjast lahti kistakse. Me seisame korraga vastamisi nii üleilmse ökoloogilise krahhi, läänemaailma kultuurilise kollapsi kui ka päev-päevalt oma võimu tugevdava kontrolli- ja järelenuuskimistehnoloogia võidukäiguga. Globaalsed võimukeskused näivad olevat seljad kokku pannud: korporatsioonid ja valitsused, institutsionaalsed ja ideoloogilised võimukandjad, Silicon Valley oligarhid ning tagatipuks ka nende loodud võrgustik ise. Kohati jääb mulje, et elame 20. sajandi kuulsas düstoopilises ulmefilmis „Maatriks“. Konks on aga selles, et agent Smith on nüüd kangelane ja Neo on tühistatud kui äärmusparempoolne vandenõuteoreetik.

Ma nimetan seda lugu, milles me elame, Masinaks. See on lugu revolutsioonist, mille lõppeesmärgiks on minu arusaamist mööda looduse asendamine tehnoloogiaga ja maailma ümberehitamine inimese näo järgi. Me tahame ellu viia oma kõige vanema unistuse: muutuda jumalateks. Masin kisub meie juured üles nii loodusest, esivanematelt päritud kultuurist kui ka meie jumalikust tuumast. Selle asemele pakutakse meile igavest tarbimisolevikku, mis on plaanitud, valvatud, kontrollitud, digitaalne, piirideta, kasumlik ja hingetu.