Hardo Pajula: kolm kindlat kirstunaela

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

„Arusaamine ei tule käsu peale.“

Aldous Huxley

Rusikahoobid pähe

„Mis see siis oli? Mida oli õhus tunda? – Tülitsemishimu. Kriise tekitavat ärritavust. Nimetut kannatamatust. Üldist kalduvust mürgiseks sõnavahetuseks, vihapurseteks, koguni käsikähmluseks. Ägedat riidu, ohjeldamatut vastamisi kisendamist toimus inimeste vahel ja rühmiti iga päev, ja tähelepanuväärt oli see, et asjasse mittepuutuvad inimesed raevutsejate vastu tülgastust ei tundnud või vahele ei astunud, vaid pigem asjast poolehoidvalt osa võtsid ja sisemiselt samuti tasakaalutuks muutusid.“

Nii kujutab oma 1924. aastal ilmunud suurromaanis „Võlumägi“ Esimese maailmasõja eelset vaimset õhustikku Thomas Mann. Ma jõudsin selle romaaniga lõpuni esimest korda 1998. aasta augustis, kui olin jõudnud USA-sse, et hakata seal majandusteadlaseks. „Võlumägi“ oli rusikahoop pähe, mis andis mu huvidele ja edasisele elukäigule uue suuna. Sisuliselt kukkusid doktoriõpingud läbi veel enne, kui need olid saanud alatagi.