Ville-Juhani Sutinen: Aldous Huxley „Saar“ kui ökotoopia

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Huxleyt ei analüüsita looduse ja ökoloogia vaatenurgast ülemäära sageli. See on mõnevõrra üllatav, sest teda seostatakse tavaliselt utoopilise ja düstoopilise traditsiooniga, kus ökoloogilised teemad on üldiselt olulised. Samal ajal ei ole see aga ka liiga jahmatav, sest Huxley kirjutas ajal, mil ökoloogiline teadlikkus oli tänasest palju madalam.

Huxley viimases romaanis „Saar“ on loodus kesksel kohal. Raamatu süžee on lihtne: laevahuku üle elanud ajakirjanik Will Farnaby ärkab üles kusagil India ookeanis asuval väikesel Pala saarel. Toibunult hakkab Farnaby end Pala saare asukate ühiskonna ja filosoofiaga kurssi viima. „Saar“ ei kujuta endast niivõrd kirjanduslikku kunstiteost, kuivõrd mänguväljakut, kuhu Huxley laotab oma ideed heast ühiskonnast. Ökoloogia ei ole „Saare“ peateema, ent see on tajutava allhoovusena kohal enamikus peatükkidest ning seob seega kõnealuse romaani tänaste aruteludega ökoloogilisest kriisist ja kollapsist.