Märt Väljataga: Ants Orase ja Aldous Huxley ühepoolne dialoog

Foto: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn

Esimene maailmasõda oli ootamatu katastroof, mille kõrval kõik hilisemad ühiskondlikud pöörded tunduvad palju ennustatavamad. Sõja üheks tagajärjeks oli uus, illusioonideta, skeptilis-küüniline vaimulaad, mis seadis silmakirjalikena kahtluse alla eelmise põlvkonna ideaalid, mis olid põhjustanud Euroopa enesehävituse. Seda kultuuripettumuse ja peataoleku miljööd väljendas hästi Aldous Huxley satiiriline ja tehniliselt uuenduslik romaanikunst.

Esimese maailmasõja tagajärjeks oli ka Eesti Vabariigi sünd. Vabariigi noorusaeg langes kokku Huxley kirjandusliku kuulsuse kõrgajaga. Juba üksnes geopoliitilistel põhjustel omandas orienteerumine Suurbritanniale Eestis suure tähtsuse. Oli ju Inglise merevägi osutanud Eestile abi Vabadussõjas võitluses bolševike vastu. Kuid poliitilis-majanduslike kaalutluste kõrval oli Inglise orientatsioonil ka kultuurilisi põhjusi. Avastati inglise klassikaline ja moodne kirjandus, niihästi oma kõrgel elitaarsel kui ka madalal populaarsel kujul. Silmapiiri avardamise üks peamisi eestvedajaid oli tõlkija, kriitik ja kirjandusteadlane Ants Oras (1900–1983). Juba noorusest kolme kohalikku keelt vallanud Orasest sai inglise vaimu suursaadik ja energiline propagandist.