Reet Hiiemäe ja Andrus Tins: Aldous Huxley ja tsivilisatsioon a la carte

Foto: Mihkel Lappmaa, foto on erakogust

„Kas sa sõid midagi kahtlast?” küsis Bernhard.

Metslane noogutas. „Ma sõin tsivilisatsiooni.”

„Misasja?”

„Ma sain sellest mürgituse. See rüvetas mind. Ja ma sõin omaenda jälkust,” lisas ta tasemini.

A. Huxley „Hea uus ilm”

Ühiskond ja tsivilisatsioon on kirjeldamatuse ja võrreldamatuse võrdkujud. Me ei saa küll nende olemust lõpuni lahti seletada, kuid samas on nad inimese jaoks asendamatud ja eluliselt kombatavad.

Võib öelda, et kogu tsivilisatsiooni ajaloo jooksul on kultuur ja kunst püüdnud jäädvustada ja analüüsida selle arvutuid käsitamatuid tahke. Huxley püüe leida üles universaalne inimlikkus ja avastada sellele koele kootud tsivilisatsiooni kangastruktuurides mingid olemuslikud ja vääramatud harmooniad on paeluv ja omanäoline. Kuid idee harmoonilistest kärgstruktuuridest on esile kerkinud palju-palju varemgi, eriti müstikute visioonides – ja ikka tõdeb iga järgmine põlvkond, et kurjus, hirm ja valu ei ole maailmast kuhugi kadunud. Ühtlasi tõstatab Huxley vältimatult olulise küsimuse, kas inimene vajab edasiliikumiseks kapitaalsemat remonti?