juhtkiri Hardo Pajula: Trooja hobune

Hardo Pajula
, EBSi vaba majandusmõtte professor
Copy
Foto: Markus Tamm, foto Enlil Sonn

„Olge ettevaatlikud kinke kandvate kreeklastega.“ See tarkusesõna tuli troojalastele kallilt kätte. Tähenduse teejuhtide 41 numbrit, samanimelise saatesarja 227 vestlusringi ja 18 kursust EBS-is on viinud mu järeldusele, et kreeklaste puusetukas on ka meie epistemoloogilises kindluses. Me ei saa sellest lahti, sest õhtumaa vaimulugu on mõõduandval viisil vorminud kreeka filosoofia ja mütoloogia. Nii argumenteerib Tähenduse teejuhtide 42. numbris intervjueeritud USA mõtleja Richard Tarnas.

Tarnase sõnul on kreeklaste maailmanägemise kõige tähelepanuväärsem tunnusjoon nende kalduvus tõlgendada maailma läbi arhetüüpsete printsiipide. See kalduvus on selgesti tajutav alates Homerose eepostest, ent leiab selgeima vormi Platoni dialoogides. „Selle aluseks oli arusaam kosmosest kui teatud ürgsete essentside või transtsendentsete esimeste printsiipide – erinevate mõtlejate käsituses vormide, ideede, universaalide, muutumatute absoluutide, surematute jumaluste, jumalike arche’de või arhetüüpide – korrakindlast väljendusest,“ kirjutab Tarnas „Õhtumaa vaimu passioonis“.

Arhetüübid on kesksel kohal ka tänases intervjuus, mille peakangelasteks on kaks nüüdisaegse süvapsühholoogia suurkuju: James Hillman ja Stanislav Grof. Mõlemad astuvad Carl Gustav Jungi jälgedes, kes lehe 38. numbris usutletud Hollandi idealistliku filosoofi Bernardo Kastrupi („Jungi kroonijuveel“, 1.24) sõnul hoidis küünalt kõige tumedamal tunnil ja juhtis meid kontrrevolutsioonini, mille käigus me räägime praegu avalikult panpsühhismist, idealismist ning tunnistame teadvuse rasket probleemi: kuidas tekib elututest ja kogemisvõimetutest mateeriatükkidest tunne, mida tähendab olla mina, sina või keegi muu.

Me rääkisime Bernardo Kastrupiga tema kolm aastat tagasi ilmunud raamatust „Decoding Jung’s Metaphysics“. Kuivõrd Jungi metafüüsikas, selgitas Kastrup, on arhetüübid nii teadvuse kui ka füüsilise maailma elementaarsed osised, siis „tekivad sisemisi psüühilisi sündmusi ja välisi füüsilisi sündmusi tähendusrikkalt ühendavad sünkroonsused“. Jung tundis elu teises pooles sünkroonsuste vastu suurt huvi. Tema arusaamist nendest meie praegusesse maailmapilti mittesobivatest mõistatuslikest nähtustest mõjutas oluliselt ta kirjavahetus Nobeli füüsikaauhinnaga pärjatud Wolfgang Pauliga. Kastrup ei ole füüsik, aga ta jõudis oma jungiaanlikele seisukohtadele pärast edukat karjääri arvutiteadlasena Euroopa Tuumauuringute Assotsiatsioonis. Kvantfüüsikute ja teiste teaduse lõiketeral töötavate täppisteadlaste huvi Jungi metafüüsika vastu pole sugugi nii imekspandav, sest Austria teadusfilosoofi Karl Popperi sõnul „hüppas materialism moodsas füüsikas endast välja (transcended itself)“.

Richard Tarnas vaatab 2006. aastal ilmunud raamatus „Cosmos and Psyche“ tähtsate ajalooliste isikute elulugudele ja ajaloolistele sündmustele arhetüüpilise astroloogia vaatenurgast. Sarnaselt Jungiga leiab Tarnas, et astroloogilised fenomenid kujutavad endast sünkroonsusi kosmilises mõõtkavas. „Võimsad arhetüüpilised jõud – mida me võime, aga ei pruugi nimetada jumalateks või jumalannadeks – ulatuvad inimese teadvusest tohutult kaugemale ja mõjutavad seda tuvastataval viisil.“ Kui see jutt kõlab meile väga võõralt, siis on selleks hea põhjus. See on vastuolus meie tõelise religiooniga („Meie tõeline religioon“; TT#37, 12.23) – kartesiaanliku psühholoogiaga, mis ütleb, et teadvus ja kogemisvõime on vaid inimese pärisosa, kogu ülejäänud universum kujutab endast elutut masinavärki.

Religioonid tulevad, lähevad ja muutuvad. Sellest, kuidas me praeguseni oleme jõudnud, kirjutab Richard Tarnas haaravalt „Õhtumaa vaimu passioonis“, mis esialgu oli mõeldud „Kosmose ja psüühe“ eessõnana. Tarnase „Passioonist“ kujunes bestseller, mida kasutatakse filosoofiaõpikuna kümnete riikide ülikoolides. See on meie materialistlikku paradigmasse lükatud Trooja hobune. Mul on väga hea meel, et alates möödunud sügisest seisab see ka eesti keele õuel.

Tagasi üles