„Ma vannutan teid, mu vennad, jääge ustavaks maale!“
Friedrich Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“
Richard Tarnas on Rupert Sheldrake’i kõrval teine mõtleja, keda me oleme intervjueerinud Tähenduse teejuhtide veergudel juba kaks korda. Meie esimene usutlus ilmus täpselt kolm aastat tagasi lehe üheksandas numbris. Selle pealkiri „Kõik hingab koos“ pärineb Plotinose „Enneaadidest“. Sama pealkirja kannab ka Tähenduse teejuhtide kahe esimese hooaja intervjuude kogumik, mis jõudis lugejateni möödunud sügisel.
Richard Tarnasest kuulsin ma esimest korda kaks aastat varem Wasiwaskal („Jungi kroonijuveel“; TT#38, 1.24). Ühel õhtupoolikul haaras meie võõrustaja brasiilia antropoloog Luis Eduardo Luna („Mõned mõtted meelest, panpsühhismist ja psühhedeelikumidest“; TT#3, 11.20) oma riiulist raamatu ja ulatas selle mulle sõnadega: „See võib sulle huvi pakkuda.“ Kõnealune raamat oli Richard Tarnase „The Passion of the Western Mind: Understanding the Ideas That Have Shaped Our World View“. Võõrustaja tabas kümnesse. Mind haarasid endaga kaasa juba Tarnase teose esimesed laused: „Raamat, mille käsitlusobjektiks on õhtumaa vaimu evolutsioon, püstitab erakordseid nõudmisi nii lugejale kui ka autorile, kuna see nõuab meilt sageli radikaalselt teistsuguste vaatepunktide omaksvõtmist. Selline raamat vajab mõningast intellektuaalset paindlikkust – vastuvõtlikku metafüüsilist kujutlusvõimet, suutlikkust näha maailma läbi teiste ajastute meeste ja naiste silmade.“
Lühidalt, „Õhtumaa vaimu passioon“, mis tänu hiiglasuure töö ära teinud Tanel Pernile on alates möödunud sügisest kättesaadav ka eesti lugejale, on „raamat, mis paneb sind filosoofiasse armuma“. Nii ütles meile hiljutises eravestluses „Vaikuse mäe“ autor Kyriacos Markides. Armumine – ja selles osas oleme kõik vähemalt mingil määral eksperdid – ei ole aga ratsionaalne protsess, siin paneb asjaosaline välja kogu oma olemuse, mitte üksnes intellektuaalsed võimed. Samuti on lugu ka üleminekul kartesiaanlikult epistemoloogialt goethelikule, selgitab Tarnas meie tänases usutluses.