/nginx/o/2024/05/17/16078358t1h491a.png)
„Kas ma siis seda ei tea, et tähed ei liigu?” mõtles ta, vaadates heledat planeeti, mis oli muutnud oma kohta kase kõige kõrgema oksa suhtes. „Aga kui ma tähtede liikumist näen, siis ei saa ma maakera pöörlemist kujutleda. Ja mul on õigus, kui ma ütlen, et tähed liiguvad.” Nii arutleb Konstantin Levin, Lev Tolstoi üks lemmikkangelasi ning väidetavalt autori alter ego romaanis „Anna Karenina“.
Levin vaatab taevast ja arutleb, et täheteadlaste järeldused oleksid tühised ja kahtlased, kui nad ei põhineks tähistaeva vaatlustel. Sellest teeb ta järelduse oma peas keerlevate mõtete kohta, mis oleksid samuti tühised ja kahtlased, kui need ei põhineks tema arusaamisel headusest. Headus on Levinile hindamatu väärtus, mida ei saa sõnade ja mõistuse abil järjekindlalt deklareerida, see tuleb südamest, mitte peast.