Ahto Lobjakas: #40 hüperliberalismi apokalüptiline tupik

Foto: Markus Tamm

Lugedes Hardo reaktsiooni veidi enam kui viie aasta tagusele saatele, jääb mulle silma tema nõutus: „Ma olen varemalt… pidanud meie vasaksõpru pigem postmodernistideks ja neomarksistideks. Ahto peab ennast ise aga klassikaliseks liberaaliks, ja ma arvan, et ta on selles enesemääratluses tegelikult üsna siiras.”

Tagasivaates oskan öelda: mea culpa. Selgema jutuga olnuks nõutus ärahoitav. Enda õigustuseks tahaksin samas lisada: oluline vihje oli tegelikult antud juba vestluskaaslase valikuga. Ma ei tulnud saatesse Varro Vooglaidu paika panema. Ma tulin, sest nägin väga sügavalt jagatud pinda.

Hardo tsiteerib oma saatesõnas John Grayd, kes ütleb ära peamise: liberalism kujutab endast sekulaarset religiooni, millel on universalistlikud taotlused nagu kristluselgi. Iga religioon kujutab endast kogukonda ajas. See eksisteerib pingeväljas ühelt poolt ajatu käsu ja teiselt poolt käsu ajaliku tõlgendaja vahel.