Laurits Leedjärv: tähtede ajalooline tarkus

Laurits Leedjärv
, astrofüüsik
Copy
Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

Tähed paberil ja tähed taevas – esimestega saab kahtlemata tarkust edasi anda (ja paraku ka lollust). Mida aga ütlevad meile taevatähed? Vastus sõltub suuresti küsija ootustest, mõtteviisist, eelteadmistest. Keegi vast ei vaidle väga vastu, kui ütleme, et tähistaevas on lihtsalt ilus, selle vaatamine sisendab rahu ja kindlust, et on olemas midagi püsivat. Ka salapära on ilmselt sõna, mis paljudel tähistaevaga seostub. Aastasadu ja -tuhandeid olid tähed enamiku inimeste jaoks müstilised vilkuvad täpikesed, mis kehastasid jumalaid või vaime ja mida vaid preestrid või teised õpetatud mehed suutsid lahti seletada.

Müstilised seletused arenesid käsikäes täheteaduse tekkega. Astronoomiat peetakse maailma vanimaks teaduseks, mis sai alguse 3500–3000 aastat eKr Mesopotaamias ja Vana-Egiptuses. Tasub ehk meelde tuletada, et paljude teaduste nimetused lõpevad liitega „loogia“ (näiteks bioloogia, geoloogia, füsioloogia, filoloogia jne), mis tuleneb kreekakeelsest laia tähendusväljaga sõnast logos (λόγος). Astronoomia lõpuliide pärineb aga sõnast nomos (νόμος), mis tähendab eelkõige seadust. Pole siis ime, et need sõnad vahel sassi lähevad ning avalikus meediaski võib leida lauseid Tõraveres tähti vaatlevatest astroloogidest või füüsika- ja astroloogiaõpetajate puudusest koolides.

Tagasi üles