Kerri Kotta: muusika tarkus

, muusikateadlane ja helilooja
Copy
Foto: Markus Tamm, fotograaf Ragnar Vutt

Muusika üks paradokse on selle võime väljendada võrdselt veenvalt vastandlikke tundeid, positiivseid ja negatiivseid, kõrgeid ja madalaid jne. Mainitud vastuolulisuse küsimus kerkis eriti teravalt esile keskajal: ühelt poolt oli muusikal oluline koht kirikus, kuid samavõrd artikuleeris see ka ilmaliku elu aspekte.

Kuidas sai nähtus, mis oli võimeline üles piitsutama loomalikke tunge, väljendada samal ajal kõrgeimaid ideid ning viia inimese jumaliku ekstaasi lävele? Boethiuse „De musica“ lahendas selle küsimuse, jagades muusika avaldusvormid kolme kategooria alla: musica mundana (musica universalis), musica humana ning musica instrumentalis. Esimesed kaks ei räägi tänapäevaste arusaamade kohaselt mitte muusikast, vaid pigem kosmoloogiast ja loodusest. Musica mundana on maailmakord, mis on oma komplekssuses inimvaimule sisuliselt tunnetamatu. Musica humana on inimese sisemine struktuur ja selle toimimise kord ning see on teataval määral suurvaimudele ligipääsetav. Alles musica instrumentalis, esitatav muusika, viitab helides väljendatud korrale ning sellele saavad rohkemal või vähemal määral ligi pea kõik inimesed. Boethiuse järgi sisalduvad muusikas selle kõik kolm avaldumisvormi.

Tagasi üles