Jan Uuspõld: maised ja taevased tähed

Foto: Markus Tamm, fotograaf Sandra Palm

Enamus häid asju sünnib meie maises askeldamises ikka kas liiga hilja või siis liiga vara. Mina ise hakkasin raamatuid liiga hilja lugema. Või siis liiga vara – siis kui olin teismelisena lugemishoo sisse saanud, katkestasid selle maised „tähed“. Nemad võtavad meie teadvuses koha sisse enne, kui seal midagi sügavat kujunema saab hakata. Taylor Swift, Britney Spears, Michael Jackson, David Bowie, Rolling Stones, Frank Sinatra. Need tähed ajavad asja ära, aga nad ise on samuti hädas ja otsinguil, justkui kogemusnõustajad, kellest on abi, aga nad pole meetodi valdajad.

Rollinguid kuulasin terve oma lapsepõlve ja see muusika lummas täieliselt. Avardas minu sisekosmost ja liimis kokku hingehaavad. Kui aga pääsesin ligi ajakirjale Suosikki, millest sai lugeda rokkstaaride skandaalide kohta, sealhulgas Keith Richardsi vägitempudest, tekkis ka minus soov hakata kuulsaks. Sellega kaasnev staatus lubab muude hulluste seas näiteks televiisori hotelli aknast väljaviskamist, ilma, et sellele järgneks menetlus politsei poolt. Kui tegemist on kuulsusega, käsitletakse seda tegu kui kunstiinimese meeleseisundi avaldust.