Carolyn Jacqueline Raba: omad ja võõrad tähed

, Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilasesinduse president
Copy
Foto: Markus Tamm, foto on erakogust

Minu esimene aabits, nagu paljudel teistelgi, oli A4 formaadis suursuguse kaaneillustratsiooniga kukeaabits. Koolidirektori kätt surunud, kõndisin abituriendi käevangus tagasi oma kohale, teises käes otse loomulikult minu algava koolitee piibel. Tol hetkel ei suutnud ma ammugi hoomata, millised aknad ja uksed lugemis- ja kirjutamisoskusega avanevad ja ehk ei oska ma seda veel täielikult hinnata ka täna, üksteist aastat hiljem. Lugemis- ja kirjutamisoskust vaadeldakse kui elementaarseid oskusi, mida iga endast lugupidav inimene omada võiks. Lugemine aga on teistkätt vaid üks tüütu kohustus, mida eesti keele õpetajad lausa kiusu pärast koolikuudel nõuavad.

Kui uurida noortelt, millist raamatut keegi viimati luges, on vastuseks pea alati mõni kohustusliku kirjanduse teos. On neid, kes tunnistavad, et polegi ühtki raamatut viimase aasta jooksul lugenud, nad tunnevad selle üle veel uhkustki. Ent on ka neid, kes põlevi silmi kannavad ette nimekirja loetud raamatutest. Noorte lugemus on langustrendis, seda näitab nii harilik tänavapilt (kui vaatan koolimajas ringi, on näha, et vaba aega sisustatakse peamiselt telefonide seltsis) kui ka raamatukogude meeleheitlikud püüdlused populariseerida kirjandust ja lugemist, seda lausa hambad ristis. Mõned kuud tagasi kohtusin kahe Tallinna Keskraamatukogu noorteosakonna töötajaga, kes soovisid üheskoos minu kooli õpilasesindusega välja nuputada, kuidas raamatutega ka noort põlvkonda kõnetada ning neid telefoni juurest jälle lugema saada.

Tagasi üles