Sakarias Jaan Leppik: inimene ja ilmastu

Foto: Andre Taal, fotograaf Ülar Mändmets

„Valgustatuse tegelik tähendus on vaadata pimedust hämardamata silmadega...“

Nikos Kazantzakis

Päeval, mil ma seda tagasihoidlikku vaatlust kirjutan, võitleb keskaegse Tallinna akende taga talv kevadega. Nii kui vanasti – üks ei taha järele anda ja teine tungib pääle. Tänavu kontrastselt. Kahekümnest soojakraadist miinus neljani. Vihma, tuultepööriste, lume ja krae vahele ründava vingtuulega. Gert Helbemäe Tallinna triloogia kangastub. Parasvöötme pöörane aeg. Tihti ju sellele ei mõtle, aga mu olemine õigeusu paastuaja mõõtmes küsib nüüd: kas minul on osa selle ilmaseisundi tekkes ja tegevuses? Või on ilmastu kujunemine üksnes Jumalale ühes loodu stiihiatega jäetav?

Kui jääda selle juurde, et ilmastu on üleilmne – tähendab see, et puudutab kõiki, kes on sellesse hõlmatud. Siis ma ei saa kuidagi vaadata elukeskkonda või inimsuhete vaibi kui miskit eemalseisvat olevat iseeneses. Taevakehade, madal- ja kõrgrõhkkondade liikumised, sademed, tuulte keerutused on olnud ja on vast ka tulevikus osa meie otsuste kujundamisest. Sest inimene ei ole mu kogemuses üksnes mõistuspärane olevus. Kui see oleks nõnda, siis vaevu oleksime praegu inimestena selle ilmastu tegelased. Ainumalt hingetu ja meeletu mõistupärasus tähendaks kindlasti kiiret surma. Oma meelte varal hoopis haakume loomuldasa keskkonnaga, kuhu oleme sündinud. Ja nood meeled on omavahelistes seostes ning ühel mõni rohkem erk kui teisel. Et suhelda ses ilmastus, võiksid meeled olla kirkad ja hoolitsetud. Siis nad kõlisedes haakuksid üksteisega kohe. Selle saavutamine on üha teadlik tegevus. Sestap kõneleme siis meelepuhtusest, mida taotella võiks iga inimene. Teadlikult. Ja siis saabki vaadelda seda, mida inimene annab ilmastule ja mil viisil.