juhtkiri ⟩ Hardo Pajula: sõnnikukarva prillid

Foto: Markus Tamm, fotograaf Enlil Sonn

„See raamat, kordan, on igikestva filosoofia antoloogia; aga ehkki antoloogia, sisaldab see vaid mõningaid väljavõtteid professionaalsete literaatide kirjutistest ning peaaegu mitte midagi professionaalsetelt filosoofidelt,“ kirjutab Aldous Huxley „Philosophia perennise“ sissejuhatuses. Põhjus on lihtne, nähtava maailma taga peituvat jumalikku reaalsust suudavad Huxley sõnul otse ja vahetult mõista ainult need, kes on otsustanud täita teatud tingimused – muutuda armastavaks, südamelt puhtaks ja vaimus vaeseks. „Miks see nii peab olema? Me ei tea. See on üks nendest faktidest, mida meil tuleb aktsepteerida,“ jätkab ta samas.

„Philosophia perennis“ ilmus 1945. aastal. Kuusteist aastat varem oli Huxley tutvunud laiahaardelise mõtleja Gerald Heardiga. „Kahekümendate aastate lõpus alustasid kaks universaalõpetlast oma suurt esoteerilist rännakut,“ kirjutab äärmiselt kaasahaaravas raamatus „Storming Heaving: LSD and the American Dream“ Ameerika kirjanik Jay Stevens, „nad loitsisid mantrasid ja mediteerisid, lugesid hingetõmbeid, püüdsid vabaneda vanadest käitumismustritest, tegid tutvust hüpnoosi ja Gurdžijevi tehnikaga.“ Kõnealustest praktikatest väljakasvanud filosoofia võttis kuju kümmekond aastat hiljem. Huxley poliitiline manifest „Ends and Means“ ilmus 1937. aastal, „Philosophia perennis“ nägi trükivalgust kaheksa aastat hiljem.

Möödunud sügisel vestlesime Huxley poliitilistest ja religioossetest vaadetest Aldous Huxley Zürichi keskuse kuraatori Robin Hulliga („Amfiibi haridus“; TT#36, 11.23). Kloostritele ja kloostrielule pühendatud numbri kontekstis pakub erilist huvi Huxley käsitlus teadvusest. See koosneb tema arusaama järgi mitmest erinevast kihist. Kõige peal on argiteadvus (ego), mis kujutab endast erinevate meeleseisundite kaootilist jada. Selle all on füsioloogiline intelligentsus, mis hoiab ego teadmata käigus teadvuse ja keha koostööd. Selle järel tuleb kiht, kus sünnivad suured kunstiteosed ja uued filosoofilised ideed. Järgmises kihistuses on arhetüübid ja kõige all Tühjuse Kirgas Valgus. Huxley sõnul on inimene mitmekordne amfiib, kes elab üheaegselt kõigis nendes kihtides, alates kohati sõgedast egost kuni Tühjuse Kirka Valguseni, mis on ühtlasi kogu universumi tuum. Kristlased nimetavad seda Jumalaks, hõimurahvad Suureks Vaimuks.

Kui see jutt tundub meile pseudoteaduslik, siis on selleks hea põhjus – see on vastuolus meie (üldjuhul) teadvustamata metafüüsikaga. Kui ma ütlen, et meie metafüüsika rajaneb kahel piilaril – füsikalismil ja kartesiaanlikul psühholoogial –, siis ma muidugi lihtsustan asja, aga käesoleva kirjatüki raames on see vältimatu. Esimese järgi moodustavad reaalsuse füüsikalised objektid ja nende füüsikalised omadused. Füüsikalistest objektidest, sündmustest ja seisunditest sõltumatud mentaalsed sündmused ja seisundid pole võimalikud. Füsikalismi peenral kasvab omakorda kartesiaanlik psühholoogia – käsitus, et teadvus on ajuprotsesside bioloogiliselt kasutu kõrvalsaadus. See on teekannust (ajust) tõusev aur, millel puudub iseseisev tähendus. Enne seda, kui aatomil kvantrevolutsiooni käigus põhi alt ära kukkus, nimetati füsikalismi materialismiks. Kui Tähenduse teejuhtide ajalehel ja saatesarjal on mingi keskne idee, siis see, et me oleme reaalajas tunnistajaks materialistliku maailmavaate ja sellele rajatud elukorralduse üleilmsele kollapsile („Baconi pankrott“; TT#30, 4.23).

„Nähtuna läbi sõnnikukarva egoismiprillide näib kogu universum ühelaadse sõnnikuhunnikuna; ja kuna pikaajalise kandmise tõttu on prillid silmade külge kinni kasvanud, siis on „taju uste puhastamise“ protsess vähemasti vaimlise elu varasemates staadiumides sageli sama valulik kui kirurgiline operatsioon,“ kirjutab Huxley „Philosophia perennise“ kuuendas peatükis „Enesesuretus, lahtiseotus, õige elulaad“. Ma olen veendunud, et alanud valulise lõikuse valguses on meil kloostrielanikelt palju õppida. „Palvetama õppida saab ainult palvetades,“ kirjutas Tähenduse teejuhtide 18. numbris Toomas Paul („Mida me teeme, kui me palvetame?“, 3.22). Seda sama ütleb ka tänases lehes intervjueeritud Athose mäe Xenophontose kloostri munkpreester isa Damaskinos.