„See kriis on hoopis sügavam ja tähendusrikkam kui ükski tavaline kriis. See on nii kaugeleulatuv, et viimase kolmekümne sajandi jooksul on kreeka-rooma ja lääne kultuuride ajaloos olnud ainult neli kriisi, mis on praegusega võrreldavad,“ kirjutas vene juurtega USA sotsioloog Pitirim Sorokin oma 1941. aastal (e. k. 2017) ilmunud raamatus „Meie ajastu kriis“. Sorokini sõnul seisneb meie kultuuri ja ühiskonna käimasolev kriis uusaegses euroameerika kultuuris domineeriva meelelise süsteemi koostlagunemises.

Lapsepõlves vägivaldse alkohoolikust isaga mööda Venemaad ringi reisinud Sorokinist sai revolutsioonikeerises peaminister Kerenski sekretär. Bolševike võimuhaaramise järel õnnestus tal emigreeruda Ameerikasse. 1930. aastate alul kutsuti Sorokin rajama Harvardi Ülikooli sotsioloogiateaduskonda. 1965. aastal valiti ta Ameerika Sotsioloogide Assotsiatsiooni presidendiks. Ajal, mil akadeemilistes ringkondades valitses sekulariseerumishüpotees, kirjutas Sorokin, et lääne tsivilisatsiooni ootab ees religiooni ja spirituaalsuse taassünni ajastu.

„Ta oli sellistele ideedele vastuvõtlik, sest ta ei tulnud läänest, mille ratsionalistlikud liikumised olid selleks ajaks oma käpa alla saanud,“ ütles Tähenduse teejuhtide 30. numbrile antud intervjuus „Vaikuse mägi“ (4.23) Maine’i Ülikooli emeriitprofessor Kyriacos Markides, kelle samanimeline raamat ilmub lähipäevil eesti keeles. Markidese käest ma Sorokini kohta esimest korda kuulsingi. Mulle pakkusid erilist huvi Sorokini epistemoloogilised vaated. Sorokin väitis, et me saame maailmast teadmisi kolme teed pidi: meelte (teadus), intellekti (filosoofia ja matemaatika) ning intuitsiooni kaudu. Kui nii, siis on meie ajastu kriis eelkõige epistemoloogiline kriis – me oleme kolmanda tunnetuskanali täiesti unarusse jätnud. Seevastu „õigeusu kloostrites on Sorokini intuitiivne aspekt kõrgelt arenenud, seda peetakse teistest olulisemaks,“ ütles Markides möödunud sügisel Estonian Business Schoolis tema eespool nimetatud raamatule pühendatud kursuse külalisloengus.

Sorokini tunnetusteoreetilised ideed haakuvad hästi katoliiklike arusaamadega, kus räägitakse püha Bonaventura kolmest silmast. Bonaventura sõnul on meil meelte silm, analüütiline silm ja kontemplatiivne silm. „Viimast nimetatakse lääne traditsioonis ka gnosis’eks, see mängib võtmerolli surmalähedastes ja mitmesugustes müstilistes kogemustes,“ selgitas Tähenduse teejuhtide 31. numbrile antud intervjuus Teadus- ja Meditsiinitöötajate Võrgustiku (Scientific and Medical Network, SMN) programmidirektor David Lorimer („Ida ja Lääs“, 5.23), kes peab SMN-i üheks tähtsamaks ülesandeks kontemplatiivse epistemoloogia õiguste taastamist. „Antiik-Kreeka mõtlejad ei pidanud filosoofiat kunagi pelgaks mõttemänguks, nende jaoks oli tegemist eelkõige elulaadiga,“ lisas Lorimer, kelle sõnul tegeleb praegune ülikoolifilosoofia peamiselt kitsaste keeleprobleemidega – s.t Bonaventura teise silmaga.

Meie tänases intervjuus Athose mäe Xenophontose kloostri munkpreestri isa Damaskinos Olkinuoraga tulid epistemoloogilised probleemid taas jutuks. Kuivõrd enamik nüüdisaegsetest filosoofidest on isa Damaskinose sõnul äärmiselt ateistlikud, näevad nad paratamatult üksnes püha Bonaventura kahe esimese silmaga. „Seetõttu me rõhutame õigeusu kirikus väga seda põhimõtet, et inimene õpib palvetama ainult palvetades. Kes soovib midagi Jumalast teada, peab hakkama kõigepealt palvetama, ja mitte ainult palvetama, vaid ka askeetlikult ja ennastohverdavalt elama. Kui te sellel teel edasi jõuate, saab usust pikapeale teadmine ning te hakkate lõpuks Jumalat nägema. See on see, mida contemplatio minu arvates tähendab,“ ütleb isa Damaskinos.

...

Kommentaarid
Copy